Uudisteoperaatori töö Aktuaalse Kaamera näitel
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgitada millised on operaatorite töövõtted ning
milline on sealjuures suhtlus toimetajaga. Teisalt soovisin uurida kuivõrd mõjutab operaator
uudisloo kujunemist ja kas ning mil määral kattub teleajakirjanduse teooria praktilise
uudisteoperaatoritööga. Ühtlasi pakkusin käesoleva tööga võrdlusmaterjali seniste
teletoimetust ja uudispilti mitmekülgselt uurinud tööde kõrvale, kus varasemalt pole
uudisteoperaatoritele tähelepanu pööratud.
Vastamaks bakalaureusetöös püstitatud eesmärgile ning uurimusküsimustele viisin kuue
„Aktuaalse kaamera“ operaatoriga läbi vaatlused ning intervjuud vahemikus veebruar–aprill
2015. Vaatlustel jälgisin iga uudisteoperaatori tööd ja suhtlust toimetajaga vähemalt kahe
uudisloo võttel. Vaatlustele järgnesid semistruktureeritud intervjuud, mille küsimustik oli
koostatud uurimisküsimustest lähtuvalt. Kombineeritud meetod andis võimaluse uurimustöös
kõrvutada omavahel operaatorite minapilti, tegelikkust ning teooriat.
Tulemustest selgus, et uudisteoperaatorite peamised ülesanded on võtta üles uudislooks
vajalik visuaalne materjal rappumisvabalt koos korrektsete tehniliste sätete ja heliga. Ühtlasi
väärtustavad „Aktuaalse kaamera“ uudisteoperaatorid esteetilist pilti, mille saavutamiseks
lähtuvad nad kompositsioonireeglitest. Intervjueeritavat filmitakse erilise „AK plaani“ alusel.
Intervjuu toimumispaiga valib operaator lähtudes nii visuaalist kui ka helist ja valgusest.
Operaatorid tõdevad, et tehniliselt korrektset pilti polegi alati võimalik saavutada ning
seepärast ei maksa ka muretseda, sest operaatorite hinnangul televaataja mõistab, et tegemist
on kiiresti üles võetud materjaliga, milles on esteetilise pildi saavutamine keeruline.
Visuaalset atraktiivset pilti on teleuudistes operaatorite hinnangul veelgi keerulisem üles
filmida, sest toimetus on juba uudise ettevalmistamise faasis fokusseeritud pigem uudisloo
tekstile kui visuaalile. Seepärast tehaksegi tihtipeale teleuudiseid mitte-käega katsutavatel
teemadel nagu näiteks poliitilised ja majandusteemalised uudised, sellistes situatsioonides
pole aga autentseid visuaale, mida televaatajale põnevalt üles filmida. Osaliselt piirab
operaatorite töövõtteid saavutamaks põnevat pilti ka „Aktuaalse kaamera“ formaat, mis
eeldabki naturaalset pilti. Sealjuures ei taju operaatorid ka televaatajatelt survet, sest viimased ei eeldagi uudistes põnevate visuaalsete lahenduste nägemist, vaid tahavad lihtsalt kuulda
päevauudiseid.
Teisalt ilmnes uurimistulemustes, et operaatorite arvates kaetakse tihti uudislugu suvalisse
järjekorda asetatud plaanidega, mis ei moodusta visuaalset tervikut ja ei anna sealjuures
tekstile lisaväärtust. Seepärast kõrvutasid operaatorid praegust uudisteprogrammi
raadiosaatega, kus pilti vaatamata saab heliga kogu vajaliku info kätte. Samas kurioosselt
leiavad operaatorid, et ideaalis peaks teleuudistes just vastupidi olema – pilt peaks suutma
kogu loo tuuma edasi anda ka helita.
Kuigi „Aktuaalse kaamera“ uudisteoperaatorid on endi sõnul püüdnud olukorda muuta ja
panna toimetust mõistma visuaalide olulisust, on senised pingutused olnud tulutud. Seda
mitmel põhjusel, peamiselt kuna pildiline lähenemine uudisloo ülesehitamisel nõuab palju
rohkem ressurssi, aega kui ka läbimõtlemist. Praeguses situatsioonis lähevad operaator ja
toimetaja uudisvõttele küll koos, kuid võtteplatsil tegutsetakse pigem eraldiseisvalt. Samuti ei
tunneta operaatorid uudisloo lõplikus kujunemises vastutust, sest uudise alla läheb kirja
toimetaja, mitte tema nimi.
Seeläbi tajuvadki uudisteoperaatorid end pigem alaväärtustatud vahendajana, kelle ainsaks
ülesandeks on uudislugu üles võtta. Määravaks ei ole siinkohal visuaalide atraktiivsus, vaid
lihtsalt vajalike katteplaanide olemasolu. Ühtlasi ilmnes intervjuudes operaatoritega, et kuna
nemad ei vastuta uudisloo eest, siis on nad ka nõus enda eetilisi tõekspidamisi hülgama, sest
kui toimetus peab vajalikuks mingi uudise ja selle pildi olemasolu, siis puudub operaatoril
otsustusõigus ja ka vastutus eetrisse lastavates uudistes.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et teletoimetuse töös on uudisteoperaatorite meelest visuaali
seisukohalt mitmeid paranduspunkte. Neist suurim on „Aktuaalse kaamera“ formaat, mis
hetkel on end uudisteoperaatorite jaoks ammendanud ning vajaks radikaalset muudatust, sest
praegusel kujul ei täida ta uudistesaate rolli, vaid on pigem päeva kokkuvõttev saade, mille
pilt ei paku sisule olulist lisandväärtust. Võimaliku lahendusena nähakse detailsemat ning
rahulikumat lähenemist uudislugudele, kus kajastataks sündmusi põhjalikumalt kui
trükimeedias ning kutsutaks stuudiosse veelgi enam saatekülalisi. Seeläbi oleks ka enam aega
pühenduda uudisloo visuaalide mõtestatud kujutamisele.
Töö autorina teadvustan, et niivõrd väikse kvalitatiivuuringuga pole võimalik laiemaid
üldistusi Eesti teleajakirjanduses teha, kuid siiski leian, et antud töö võib olla hüppelauaks
teleuudiste operaatorite edaspidiseks uurimiseks. Mille lähemalt tundmaõppimisel saaks
tulevikus välja selgitada võimalikud edasiarenduse punktid, millega uudisteoperaatori tööd
ning seeläbi ka uudiste visuaale paremaks muuta.