Vanemaealiste impulsiivsus: ühe parkinsonismiuuringu kontrollgrupi andmetel

Abstract

Käesoleva uurimuse eesmärk oli leida, kuidas suhestuvad vanemaealised inimesed impulsiivsuse ilmingutes noorema võrdlusgrupiga, et anda hinnang, mil määral teaduslik kirjandus, kus sageli on kasutatud mugavusvalimeid, on kohaldatav ka vanemaealistele. Võrreldi kahte gruppi, kellest esimesed olid alla (N = 160, keskmine vanus 27,1 aastat) ning teised üle 60 aasta vanused (N = 62, keskmine vanus 72,76 aastat). Katseisikud täitsid komplekti enesekohaseid küsimustikke ning praktilise aja hindamise ülesande. Kogutud andmete analüüs näitas, et Meelekindluse (mida hinnati Estonian NEO Personality Item Pool lühiversiooniga, EPIP-NEO-S_v1-60, Mõttus, Pullmann ja Allik, 2006) statistiliselt oluline erinevus (p = 0,002) gruppide vahel viitab, et vanuselist eripära tuleb impulsiivsuse uuringutes arvesse võtta. Kiireloomulisuse ning Sihikindluse puudumise alaindeksid (mida hinnati UPPS Impulsive Behaviour Scale lähendusega, Whiteside ja Lynam, 2001) tunduvad praktikas skaala vääriliselt töötavat ning võivad pakkuda mugava lahenduse andmete kogumiseks kliinilisel valimil.