Sirbi muusikakäsitlus tegijate ja ekspertide vaates

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö siht on kvalitatiivsete intervjuude teel selgitada välja, milliseid eesmärke kannab Sirbi muusikakajastus muusikatoimetaja, muusikakriitikute ja ekspertide poolt vaadatuna, milline hinnang antakse praegustele Sirbi muusikakülgedele ning mida muusikavaldkonna kajastamisel oodatakse. Uuringu tulemustest selgub, et kajastamisega kaasnevate otsuste tegemisel ei mängi rolli auditooriumi huvid või eeldatavad maitsed, vaid lähtutakse muusikatoimetaja sõnastatud põhimõtetest. Sirbi muusikatoimetaja eesmärk on anda hinnang eesti professionaalsetele muusikutele ja mõtestada eesti muusikaelu üldiselt. Kuigi toimetaja hindab ka harivat eesmärki, peab ta olulisemaks tagasisidestamist. Lisaks eelmainitule väärtustab ta muusikakülgedel algatavat eesmärki, avaldades artikleid kitsamale auditooriumile suunatud muusikasündmustest. Kajastamise valikuid tehes põhjendab muusikatoimetaja ennast kultuuriprofessionaali, mitte ajakirjaniku lähtekohast. Muusikakülgede sisu sõltub suuresti kriitikute olemasolust ja motivatsioonist erinevatel teemadel kirjutada ning kuna professionaalseid jazz- ja levimuusika arvustajaid on keerulisem leida, ilmub nendel teemadel ka vähem arvustusi. Kuigi kriitikud ei pea arvustamist objektiivseks žanriks, väärtustatakse „ülevalt alla“ eksperdipositsioonilt esitatud kriitikat, mille üheks eesmärgiks on publiku valgustamine. Kriitikud mõtestavad auditooriumina eelkõige mitte kaasmuusikuid, vaid kontsertidel käivaid kultuuriaktiviste. Hägusat auditooriumi mõtestamist pidasid eksperdid muusikakülgede nõrkusest – sellest tulenevalt on artiklid kas liiga spetsiifilised või liiga kirjeldavad. Kriitikute üheks eesmärgiks on haarata tekstidega ka muusikakaugemaid inimesi. Kuigi muusikud pidasid kultuuriajakirjanduses ilmuvat tagasisidet oluliseks, ei tohiks arvustus kriitikute hinnangul olla interpreedikeskne. Kuna eesti muusikakriitikaväli pole autonoomne, ei pea muusikud Sirbis ilmuvat kriitikat ausaks ja adekvaatseks. Kõige mõjusamaks peavad kriitikud organisatsioonikriitikat – kontserdikorraldajate kui kontserdielamuste saamise eest vastutavate asutuste mõjutamist. Samas kuna muusikakriitikud on samuti valdkonnaeksperdid, mitte kultuuriajakirjanikud, on muusikaelu probleemide kajastamise ja uuriva ajakirjanduse tegemise valmisolek väike. Eesti süvamuusika ringkonda iseloomustab kaitsepositsioon. Loodetakse, et kontserdielust positiivselt kirjutamine muudab klassikalist muusikat populaarsemaks ja toob rohkem inimesi kontserdisaali. Selleks, et muusikakirjutiste üldine kvaliteet tõuseks ja kriitika muutuks teravamaks, peaks intervjueeritavate hinnangul Muusikaakadeemias rohkem väärtustama muusikakriitikat kui kultuuridiskussiooni olulist komponenti. Sirbis ilmub ainuüksi kontserdikriitikat ühe aasta jooksul 60 erinevalt kirjutajalt. Huvitav oleks uurida, mille poolest avaldatud kirjutised sarnanevad ja erinevad: kuivõrd kopeeritakse vanemate autorite kirjutamisstiili ning kuidas ning mil määral jõuavad tekstidesse uued käsitlused ja lähenemisnurgad. Samuti oleks põnev anda ülevaade auditooriumist, näiteks kui palju suunavad arvustused publiku käitumist ja maitset.