Regionaalsete kaubandusorganisatsioonide efektiivsuse võrdlus vabakaubanduse edendamisel

Abstract

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida regionaalsete vabakaubandusorganisatsioonide efektiivsust vabakaubanduse edendamisel. Peamiseks eesmärgiks oli aru saada, kas regionaalsed vabakaubandusorganisatsioonid näitasid üles efektiivsust nende loomise esimesel viiel aastal. Selle jaoks analüüsisin nelja regionaalset kaubandusorganisatsiooni ja nende liikmesriikide kaubandust ning majandusnäitajaid. Kuigi mitmed autorid (Frankel, Tiasnhu, Maailma Pank 2005) räägivad, et regionaalne vabakaubandus peaks tooma kaasa majanduse kasvu ning kaupade parema liikumise, siis selle töö põhjal võis ka näha, et alati see nii ei ole. Sellele pakkusid oma põhjuseid välja ka osad autorid (Daimov, Balassa ja Robson), et regionaalne kaubandus ei pruugi alati toimida, kuna omavahelistest kokkulepetest ei peeta kinni ning järelvalve mehhanismid on nõrgad. Lisaks rõhutati veel, et arengumaadel on raskem kaubanduses osaleda, kuna neil on tootmine juba niigi odav ning riikide majandused on nõrgad. Nendele teooriatele andis kinnitust ka antud uurimus – neljast valitud organisatsioonist osutusid edukaks vaid MERCOSUR ja NAFTA, kelle puhul oli märgata liikmesriikide omavahelise kaubavahetuse suurenemist ning riikide majandusliku heaolu kasvu. Kaks ebaõnnestunud organisatsiooni olid CEMAC ja ECO. CEMAC-i puhul oli näha, et osade riikide vahel kaubavahetus üldse puudus ning ECO puhul on näha, kuidas kaubavahetuse mahud mitmekordselt vähenesid. Seega saab väita, et uurimuse alguses püsitatud kaks hüpoteesi ei osutunud tõeseks. Kõik valitud regionaalsete kaubandusorganisatsioonid ei suutnud esimesel viiel aastal suurendada omavahelist kaubavahetust. Samuti ei suutnud regionaalne kaubandus aidata kaasa kõikide riikide majanduskasvule. Kokkuvõttes võime järeldada, et kõik regionaalsed kaubandusorganisatsioonid ei ole olnud efektiivsed oma esimestel loomisaastatel.