Parteisüsteemide konsolideeritus: Eesti ja Läti võrdlus
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Eesti ja Läti parteisüsteemide konsolideeritust ning erinevate institutsionaalsete reeglite mõju parteisüsteemide konsolideerumisele. Võrdluse loomine Eesti ja Läti alusel võimaldas hoida suure hulga muutujaid konstantsetena ning keskenduda põhjustele, mis seda erinevust seletavad. Sellest tulenevalt on ka tõenäosus suurem, et analüüsis kirjeldatud lahknevused institutsionaalsetes reeglites on põhjustanud Eesti ja Läti parteisüsteemide erineva konsolideerituse.
Antud uurimustöös toodi selgelt välja indikaatorid, mille alusel võib väita, et Eesti parteisüsteem on rohkem konsolideerunud kui Läti oma. Eesti on liikunud aegsasti kehtestatud reeglite tõttu järjepidevalt süveneva konsolideerituse suunas, samas kui Läti areng on olnud märksa aeglasem. Sellest lähtuvalt uuriti töös edasi, millest selline erinevus muidu kahe sarnase juhtumi puhul põhjustatud on.
Uurimuse hüpotees leidis tõestust, kuna ilmnes, et Eesti ja Läti parteisüsteemidel on mitmeid erinevusi, mis omavad selget mõju parteisüsteemide konsolideeritusele. Sellest võib järeldada, et üksnes ühe institutsionaalse reegliga erinevusega pole võimalik seletada põhjuslikkuse seost ning seetõttu tingib erineva konsolideerituse mitmete institutsionaalsete reeglite koosmõju.
Toon välja peamised institutsionaalsed reeglid, mille puhul antud uurimustöös leiti, et need on aidanud kaasa Eesti parteisüsteemi kiiremale konsolideerumisele. Esiteks, Eestis 90ndate lõpus kehtestatud kõrge erakonna moodustamiseks vajalike liikmete arvu piirmäär, mis on Lätis olnud pikka aega märkimisväärselt madalam. Teiseks, riigipoolse erakondade rahastamise pikaaegne olemasolu Eestis ning selle suur osakaal parteide sissetulekust. Kolmandaks, valimisliitude keelustamine Eestis 90ndate lõpus, mis on suurendanud süsteemi stabiilsust ning loonud selgekujulise parteisüsteemi. Neljandaks, Eestis on mõnevõrra selgemalt tekkinud ka sotsiaal-majanduslikul vasak-parem skaalal põhinev ühiskondlik lõhe, mis võimaldab sarnaste vaadetega erakondadel kergemini valitsusi moodustada.
Antud teemat oleks huvitav edasi uurida, kui Eesti ja Läti institutsionaalsed reeglid peaksid teineteisele aja möödudes lähenema. Seda näiteks juhul kui Läti suurendab edaspidi märgatavalt riigipoolset rahastust, keelustades samaaegselt annetused
juriidilistelt isikutelt. Samuti juhul kui Läti peaks mingil hetkel keelama valimisliitude osalemise parlamendivalimistel nagu seda on teinud Eesti. Mõju võib hakata omama ka Eestis vastu võetud otsus langetada erakonna loomiseks vajalike liikmete piirmäära. Seejuures ei pruugi erinevatel sõltumatutel muutujatel olla sama suur efekt. Ehk siis nt erakonna loomiseks seatud piirmääral ei pruugi Eestis olla märkimisväärset mõju, kuna suuremahuline riiklik rahastus jätkub. Seda olekski hea juurde uurida. Huvitav oleks ka võrrelda, kuivõrd on antud uurimustöös välja toodud selgitused üle kantavad teistele post-kommunistlikele riikidele. Kuigi siinkohal tuleb arvesse võtta, et vaatlusaluste juhtumite arvu suurendades või võrdluspaari üht poolt muutes väheneb ka konstantsetena hoitavate muutujate hulk ning põhjuslikkuse seos sõltuva ja sõltumatute muutujate vahel ei pruugi enam samal määral paika pidada.