Avatus valimisvõitlusele Eesti 2015. aasta parlamendivalimistel ning suhe sotsiodemograafiliste tunnuste, hoiakute ja erakondlike eelistustega
Date
2017
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Valimiskäitumise uurimine piirdub sageli vaid konkreetse valimistel antud hääle
analüüsiga. Tegelikkuses eelneb diskreetsele parteivalikule keeruline protsess, kus valija
oma tunnuste ja kõrvaltegurite mõjul olemasolevate erakondade seast endale ühe välja
valib - mõni valija kahtleb oma otsustes enam kui teine. Töö eesmärk on uurida, kui
suur ja milline osa Eesti valijaskonnast on erakondliku konkurentsi objektiks - kui palju,
millise sotsiodemograafilise profiiliga ning milliste poliitiliste hoiakutega inimesed on
valmis hääletama enam kui kahe erakonna poolt kõrge tõenäosusega. Niisamuti leitakse,
kuivõrd stabiilsed on Eesti kuue suurema erakonna valijaskonnad ning milliste
erakondade vahel liiguvad kõige tõenäolisemalt hääled.
Töö tulemused näitavad, et erakondlikule konkrentsile on avatud ligikaudu veerand
Eesti valijaskonnast, samuti neljandikul ei ole kindlaid eelistusi ning koguni pooled
valijatest on erakonnatruud. Seega on ligikaudu pooltel Eesti valijatest poliitilised
eelistused väga kinnistunud ja umbkaudu veerand valijatest on potentsiaalsed
häälevahetajad. Valimisvõitlusele avatud valijate puhul on enamjaolt tegemist
valijatega, kes on eestlased, nooremad, kõrgema haridustasemega ja kõrgema
sissetulekuga. Poliitilised hoiakud erinevad valdavalt erakondade lõikes ning hoiakud
seega poliitilist avatust ei mõjuta. Erakondlike eelistuste analüüsimisel selgub, et kõige
stabiilsema valijaskonnaga on Keskerakond ning kõige vähem lojaalsed on Isamaa ja
Res Publica Liidu valijad. Töö analüüsis joonistub välja väga huvitav muster, mille
kohaselt ei hääletaks Keskerakonnale oma hääle andnud inimesed kõrge tõenäosusega
mitte ühegi teise erakonna poolt ning samas ei hääletaks ühegi erakonna valijaskond
tõenäoliselt Keskerakonna poolt. See viitab Eesti parteimaastiku selgele
polariseeritusele, kus valijad jagunevad sõltuvalt nende sotsiaalsest grupist. Eesti
parteisüsteem võib seega tunduda pealtnäha üsna stabiilne, kuid tegelikult seisab selle
taga mõneti individuaalne valimiskäitumine, mis on märksa korrapäratum.