Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus
Date
2017
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Uurisin oma magistritöös, mis kannab pealkirja „Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus“, sotsiaalse muutuse programmi nimega Liikuma Kutsuv Kool.
Tänapäeva laste vähene füüsiline aktiivsus on keerukas probleem, mille lahendusvõimalust nähakse seniste liikumispraktikate muutmises. Minu analüüsitud sekkumisprogramm on võtnud sihiks praktikate muutuse koolikeskkonnas. 2016. aastal alustanud programm piloteerib kümnes koolis, katsetades erinevaid liikumisaktiivsust soodustavaid sekkumismetoodikaid, toetades ja koolitades koolide meeskondi, juhtkondi, klassiõpetajaid ja õpilasi, pakkudes koolidele nõustamist ning spordi- ja mänguvahendeid. Programmi eesmärk on muuta pilootkoolides koolikultuuri nii, et see hakkaks soosima paremaid liikumispraktikaid, ning laieneda seejärel ka teistesse Eesti koolidesse.
Oma töös olen tegelenud nelja küsimusega: (1) Millised on liikumisaktiivsust soodustavate sekkumiste rõhuasetused ja senised praktikamuutused? (2) Kes on sekkumisega seotud praktikate olulisemad osapooled? (3) Kuidas toimib võrgustik sotsiaalse muutuse toetajana? (4) Milline on eneseesituse roll sekkumisprogrammis? Esimesed kolm uurimisküsimust kaardistavad sekkumisprogrammi tegevustest moodustuvat “välja”, tuginedes peamiselt sotsiaalsete praktikate teooriale. Neljas uurimisküsimus analüüsib seda välja, inspireerituna sotsioloog Erving Goffmani loodud eneseesituse-teooriast ning sotsiaalset interaktsiooni organiseerivatest dramaturgilistest printsiipidest.
Töös olen analüüsinud üpriski mahukat andmevaramut, kus leidub eri meetodeil kogutud andmeid alates isiklikest uurimispäevikutest ja vaatlusraportitest kuni erinevate dokumentide ja küsimustikeni.
Tööst järeldub, et programm on edukalt sekkunud kümne üpris erinevate eeltingimustega kooli toimimisse. Iga kool on moodustanud meeskonna, kes toetudes sekkumisprogrammi soovitustele on teinud suhteliselt autonoomsed otsused, millised uued praktikad koolis kasutusele võtta ja milliseid olemasolevaid praktikaid teisendada, samuti valinud vahendid, mille abil muutusi teostada. Sõltuvalt kooli eeltingimustest ja meeskonna senistest tegevusest on igas koolis toimunud muutused liikumispraktikate sotsiomateriaalses võrgustikus. Eelkõige on muutusi tunda kooliruumis: koridorides on rohkem
94
pingpongilaudu, võimlauksed on avatud ja vanemad ei sõida autodega enam treppi. Hoiakute, arusaamade ja teiste tähendustega seotud muutusi on koolikeskkonnas esmapilgul raskem märgata, kuid minu analüüs osutab, et programm on kaasa toonud nihke selles, milliste praktikatega vahetundi seostatakse. Koos uute tähendustega on tekkinud ka hulk uusi oskusi, alates õpilaste oskusest mängida kitsas koridoris sulgpalli kuni õpetajate oskuseni see koridor muretult läbida. Ülaltoodud muutused puudutavad pea kõiki osapooli.
Sekkumisprogramm on taganud kompleksse võrgustikulise tegevuse, kus on ühendatud erineva tausta ja võimekustega organisatsioonidest moodustunud koalitsioon, projektimeeskond ning pilootkoolide esindajad. See võrgustik toetab pilootkoolide meeskondi nii inspiratsiooni, normide ümberkujundamise kui argise eeskujuga. Seetõttu on võrgustikune tegevus programmis osalt toimima hakanud kui sotsiaalsete muutuste kiirendi.
Liikuma Kutsuv Kool on sekkumise katselava, mille toimimises on mõjurina ilmnenud ka eneseesitus. Uute praktikate loomine koolis, nende kohandumine, toimivate praktikate muutmine, võrgustikutegevus, koolis toimuvate tegevuste tutvustamine või raporteerimine ning programmimeeskonna enesegi tegevus eeldavad kommunikatiivseid tegevusi, mille oluliseks aspektiks on sageli eneseesitus. Sotsiaalse muutuse programmi jaoks on tõhusam selline eneseesitus, mis näitab koolikeskkonna argielu, selles tehtud katsetusi, tähenduslikke hetki muutuste protsessis ja laseb vaatajal ka tegevustest osa saada.