Toidu tasuväärtuse mõõdikute valideerimine ning seosed näljaseisundi ja söömiskäitumisega

Abstract

Toidu tasuväärtus koosneb motivatsioonilisest komponendist (tahtmisest) ja hedoonilisest komponendist (meeldimisest), mis mõjutavad ja ennustavad toiduvalikut ja -tarbimist. Uurisin kolme tasuväärtuse mõõdiku omavahelisi seoseid ning seoseid laboratoorse näksimiskatse ja eneseraporteeritud liigsöömisega. Nelikümmend naist vanuses 18–40 aastat täitsid Söömishäirete Hindamise Skaala (SHS) ning läbisid kahel korral (söömata seisundis ja söönuna) visuaalanalooghinnanguid ja sundvaliku meetodit rakendava Leedsi Toidueelistuse Küsimustiku (LTEK), toidustiimulitega haardejõu katse ja tähelepanu silmapilgutuse katse. Söömata seisundis läbisid katseosalised ka laboratoorse näksimiskatse. LTEK ja haardejõu katse korreleerusid omavahel positiivselt ning nende tulemustes kajastus katseosaliste kõrgem tahtmine toidu suhtes näljasena kui pärast söömist. LTEK ennustas kõrge rasvasisaldusega toitude tarbimist näksimiskatses. SHS-i liigsöömise alaskaala seostus positiivselt kõrge rasvasisaldusega magusate toitude tahtmisega LTEK-is ja haardejõu katses. Tähelepanu silmapilgutuse katse ei seostunud teiste toidutasu mõõdikute, näksimise ega liigsöömisega ning selle tulemused ei kajastanud muutust katseosaliste näljaseisundis. Need tulemused näitavad LTEK-i ja haardejõu katse valiidsust toidutasu mõõdikutena. Samuti näitavad tulemused, et individuaalsed erinevused toidutasus ilmnevad pigem söönud kui näljaste isikute vahel.