Saare- ja Muhumaa õigeusu pärimus ja liturgiline maastik alates Eesti taasiseseisvumisest kuni praeguseni (1991–2018)

Date

2018

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Töö eesmärgiks oli analüüsida ja anda terviklik ülevaade Saare- ja Muhumaa õigeusu kiriku pärimusest ja liturgilisest maastikust, keskendudes aastatele 1991–2018. Ülevaate aluseks võeti kirjalikud käsitlused, intervjuud ning osalusvaatlustel kogutud andmed. Nende andmete põhjal kirjeldati Saare- ja Muhumaa õigeusu usuelu iseloomulikke jooni, viimaste aastakümnete liturgilist elu ning võrreldi neid ülejäänud EAÕK-i kogudustes levinud traditsioonidega. Uurimuse lähtealuseks on seisukoht, et Saare maakonna usuelu on omapärane ja erineb teiste EAÕK-i koguduste usuelust. Hüpoteesi kinnitavad mitmed tegurid, nende seas ajalooline taust ja suur koguduste arv (14) väiksel maa-alal. Saare maakonnas on liturgilises elus ajalooliselt kasutatud uut kalendrit, kuid 2012. kalendriühtsustamise käigus peetakse Paasapühi üle Eesti vana kalendri järgi. Rõhudes ajaloole on Saare maakonna õigeusklikel tungiv soov siiski uue kalendri järgselt ülestõusmispühi pidada. Samuti tuleb tähtsaks pidada kahe preestri teenimist niivõrd paljudes kogudustes. EAÕK-i praktikas on isa Toivo ja isa Kristoforos ainukesed vaimulikud, kes on mõlemad tegevad seitsmes koguduses. Preestritelt intervjuude käigus saadud informatsiooni põhjal tegi töö autor statistilise analüüsi, mis kinnitas võrreldes muu Eestiga kõrget kirikuliste osakaalu koguduste liikmete seas. Samas oli silmapaistvaks ka kiire liikmete langus võrdluses 2012. ja 2017. aastaga, mil näitena toodud isa Andrease teenitud koguduste liikmete arv langes 920-lt 410-le. Töö tähtsaks järelduseks osutus koguduste preestrinäolisus ja tõsiasi, et kogudustes ei saa täheldada märkimisväärseid liturgilisi erinevusi. Koguduste liikmete arvud on väikesed ning veelgi vähenemas ja seetõttu ei ole kuidagi tajutavad ka liikmete suunised liturgiliste tavade kujundamisel. Koguduse elava pärimuse osa puudutab pigem kombetalituste üksikuid väliseid aspekte. Erinevused esinesid ainult pisiasjades, nagu näiteks korjanduste kogumine jumalateenistuse ajal ja peakatete puudumine naistel. Koguduste aktiivsete liikmete hulk on väike, mistõttu on koos preestritega 37 teenistuste läbiviimisel abiks kogudustesse kaasa tulnud lauljad. Et kogudused on preestrinäolised annavad nad elavat pärimust edasi minimaalselt. Erinevust võib aga endistviisi täheldada liturgilises ruumis, kus on viimase kahekümne viie aasta jooksul muutusi toimunud minimaalselt. Liturgilist ruumi iseloomustab ikoonide vähesus ja mitmetes kirikutes esinev valge interjöör. Nii saab kokkuvõttes Saare- ja Muhumaa kogudusi käsitleda küll kui Eestile ainulaadset õigeusu piirkonda, kuid omanäolisus peitub liturgilise ruumi muutumatuses ja üksikutes usulistes kommetes. Liturgilises elus käiakse aga preestrite eeskujul ühte jalga muu Eestiga.

Description

Keywords

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, õigeusk, kogudused, Saaremaa, preestrid

Citation