Põrandaaluse kristliku kirjanduse levitamine ENSVs
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Ehkki Nõukogude Liidu konstitutsioon sätestas sõna-, usu- ja südametunnistusvabaduse, nähti riigi ametlikust ideoloogiast lähtuvalt religioonis kommunistliku maailmavaate antipoodi, selle vaenlast ja eemaldamist vajavat takistust, et luua ja üles ehitada täiuslik sotsialistlik ühiskond ja riik. Vastavalt sellele kujunes ka tegelik religioonipoliitika, mis praktikas osutus sootuks vastupidiseks põhiseaduses sätestatuga. Selline vastuolulisus seaduste ja tegeliku elu vahel oli iseloomulik nõukogude ajale üldiselt, kuid eriti teravalt puudutas see religiooniküsimusi.
Üheks tõdemuseks, milleni uurimistöö käigus jõudsin, ongi Nõukogude ususeadusandluse segasus oma abstraktse ja mitmeti tõlgendatava sõnastusega. See tekitas olukorra, kus puudus juriidiliselt ühtne arusaam ning eri institutsioonid ja ametnikud juhindusid sageli isiklikust või hetkel sobivana tunduvast tõlgendusest: ühel ajal oli seadust võimalik tõlgendada nii religiooni poolt kui ka vastu. Kuna kommunistliku partei tõlgendus tugines ametlikule religioonivaenulikule ideoloogiale, siis kujunes valitsevaks just religioonivaenulik interpretatsioon, millest omakorda juhindusid teised institutsioonid ja ametnikud, sageli lihtsalt sisetunde või poliitkorrektsuse tõttu. Peamisteks instantsideks ususeaduste ellurakendamisel olid usuasjade volinik, julgeolekuorganid, Glavlit, tolliamet ja kohtusüsteem, kõik otseselt seotud uuritava teemaga.
Uurimistöö käigus selgus tõsiasi, et kuigi üldiselt ollakse seisukohal, et usuline kirjandus oli nõukogude ajal otseselt keelatud, siis tegelikkuses see päris nii ei olnud. Et see praktikas nõnda välja kukkus, tuleneski mainitud tõlgendusvõimalustest. Iga trükis vajas ilmumiseks Glavliti luba, usuline kirjandus kui ideoloogiliselt ebasobiv aga seda muidugi ei saanud. Vajaduse korral võisid julgeolekuorganid usukirjanduse vormistada ebaseaduslikuks, nimetades seda nõukogudevastaseks, reaktsiooniliseks või usupropagandistlikuks, mis oli keelatud, ja selle alusel inimesi vangi mõista. Interpretatsioon sõltus vajadusest ja selles mõttes ei olnud kogu nõukogude aeg ühtlane, ajastuti kasutati erinevaid praktikaid ja tõlgendusviise, millest kõige valusamad olid 1940. aastate teisel poolel kasutatud meetodid, mil hävitati miljoneid raamatuid, sealhulgas erilise innuga usulisi, ja represseeriti tuhandeid inimesi. Ometi säilis inimestel usulisi raamatuid, mida alguses vähesel määral käsitsi ümber kirjutati. Kuna eri konfessioonid on oma ajalugu talletanud erinevas ulatuses ja tollane generatsioon on ammu surnud, on sõjajärgse perioodi kohta üsna vähe andmeid. Võib siiski öelda, et põrandaalune kirjastamine mingil kujul algas juba üsna pea pärast sõja lõppu. Organiseeritud ja sihipärasest tegevusest saab aga rääkida alles 1960. aastate teisest poolest,
mil olud muutusid, peale kasvas uus generatsioon ja põrandaalune kirjastamine hakkas laiemalt levima, sest seda kui ainsat tsensuurivaba eneseväljendusviisi kasutasid ka sel ajal aktiivselt tegutsema hakanud dissidentlikud poliitilised liikumised.
Eesti kristlaskonnal tuli vajaminevat kirjandust muretseda ja valmistada ise, sest puudusid igasugused muud võimalused kirjandust hankida. Kuigi osa sellest kirjandusest ei olnud otseselt illegaalne, tehti seda siiski salaja, sest ilma Glavliti loata väljaantud trükis liigitus juba ainuüksi loa puudumise tõttu mitteametlikuks, kui mitte ebaseaduslikuks. Seega toimus tegevus üsna konspiratiivselt.
Põhiolemuselt toimus kirjastustegevustegevus kristlaskonna eri gruppides üsna sarnaselt, kuid erinesid allikad ja meetodid. Üldine ülesehitus oli järgmine: kujunesid inimesed, kes kirjastamisega tegelema hakkasid, leiti väliskontakt, kust saadi kirjandust, loodi süsteem selle kättesaamiseks, tõlgiti, paljundati, köideti ja lõpuks levitati.
Description
Keywords
NSV Liit, põrandaalune tegevus, kristlik, kirjandus