Uuenduslik sotsiaaltöö: lähisuhtevägivalla tugigrupid meestele
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Description
Käesoleva uurimistöö eesmärk oli tuua välja ekspertide tõlgendused meestele suunatud lähisuhtevägivalla tugigrupi tegevuse kohta. Tulenevalt uurimuse eesmärgist püstitati kolm uurimisküsimust:
1. Kuidas toimub meeste suunamine lähisuhtevägivalla tugigruppidesse Tartus ekspertide kogemustele tuginedes?
2. Milliseid aspekte meestele suunatud lähisuhtevägivalla teemaliste tugigruppide tegevuses toovad eksperdid esile?
3. Milliseid arenguvõimalusi kirjeldavad eksperdid tugugruppide tegevuses?
Tartus toimuvatesse meeste lähisuhtevägivalla tugigruppidesse suunatakse mehi enamjaolt prokuröri kaudu, kes määrab grupis osalemise, kas karistuse osana või pakub kokkuleppe lahendina lõpetada kriminaalasi kui mees on nõus lähisuhtevägivalla tugigrupi programmi läbima. Suunamisega tegeleb ka politsei, kes lähisuhtevägivalla juhtumite väljakutsetel edastab infot erinevate asutuste kohta, kust nii ohver kui vägivallatseja abi leiaks. Info edastamisega küll tegeletakse, aga selle kaudu jõuab mehi tugigruppi väga vähe.
Kuna lähisuhtevägivalla tugigrupid meestele on Tartu ja ka Eesti kontekstis alles viimastel aastatel käima läinud projekt, siis on kogu programm ja selle läbiviimine veel lapsekingades. On konkreetne „sisemise kindluse programm“, mis on koostatud just Eesti jaoks, aga seegi täieneb ja läbib väiksemaid või suuremaid muudatusi iga uue grupiga. Peamine probleem on see, et ei ole piisavalt palju motiveeritud ja osavõtlikuid mehi, et kaks korda aastas grupp kokku saada. Ei ühiskond ega mehed ise ei ole selleks valmis. Mehed kardavad sildistamist, sest ühiskond ei ole valmis aktsepteerima neid kui mehi, kes tahavad oma probleemiga tegeleda ja on astunud sammu lahenduse leidmiseks. Samas intervjueeritavate sõnul mehi, kes peaks ja tahaks nendes gruppides käia, on Eestis palju.
Tähtis on ära märkida, et nendesse gruppidesse kõik ei sobi ja eeltööga sõelutakse välja, kellega üldse saab tööd teha ja kellega mitte. See on väga tähtis aspekt grupitöö korralduses, sest üks vale inimene võib kogu grupi edu alla tuua. Seega tehakse eeltöö nii prokuröri poolt, kes suunab mehi gruppi kui ka grupijuhtide poolt, kes teevad enne grupi alustamist kõigiga vähemalt ühe eelkohtumise.
Tugigrupi meetodil lähenemine on kindlasti tulemuslik ja jätkusuutlik, sellega on mõlemad antud töös intervjueeritud spetsialistid nõus, vaja on tegeleda kvaliteediga. Kvaliteedi puhul saab tulemuste ja arutelu peatükkide põhjal välja tuua, et üheks väga tähtsaks edu saavutamise asjaoluks oleks vabatahtlikult gruppidesse koonduvad mehed. Intervjuudest selgus, et see on suund ja lahendus enamikele hetkel ilmnevatele probleemidele.
Lähisuhtevägivallaga tegelemine on arenemas ja muutumas nii sotsiaaltöö vaatenurgast kui ka seadusandluses. Siiani on politsei praktikas pere- ja lähisuhtevägivalla juhtumite puhul toimetatud olukorrast eemale füüsilise vägivalla all kannataja. Istanbuli konventsioonis, millele Eesti 2014. aastal allkirjastas, on väga olulisel kohal ohvri kaitsmine ja arusaama juurutamine, et kannatanu pole kunagi juhtunus ise süüdi. Konventsiooni allkirjastamise praktilise väljundina on Pärnus pilootprojektina juba katsetamisel lähisuhtevägivalla väljakutse puhul politsei poolt vägivallatseja, mitte ohvri eemaldamine.
Käesolevat uurimistööd saaks kindlasti väga huvitavalt jätkata kui saada andmeid Pärnus katsetatava pilootprojekti või meestele suunatud tugigrupi muutuste ja arengu kohta.