Ülekaitsev vanemlus - kas väärkohtlemise liik? Noorte täiskasvanute perspektiiv
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida ülekaitsva vanemluse fenomeni nelja
noore täiskasvanu retrospektiivses käsitluses. Püstitatud kolmest uurimisküsimusest
lähtuvalt selgus nelja noore täiskasvanuga läbi viidud intervjuudest:
Mida räägivad noored täiskasvanud ülekaitsva vanemluse ilmingutest oma
lapsepõlves?
Ülekaitsva vanemluse ilmingutest toodi välja vanemate rangust, autoriteedi nõudmist ja
liigselt kontrollivat käitumist. Olulised märksõnad olid piirangud, reeglid, kohustused ja
distsipliin. Samas esines ka hoolivust ja lapse käekäigu pärast muret tundmist.
Milliseid ülekaitsva vanemluse mõjusid lapsepõlves uurimuses osalejad välja
toovad?
Osalejad tõid välja lapsepõlvest nii negatiivseid kui positiivseid ülekaitsva vanemluse
mõjusid. Positiivsete aspektidena toodi välja õpetlikkust ning vanema soovi tagada oma
lapse heaolu ja kindlustada talle paremaid tulevikuväljavaateid. Negatiivsete aspektidena
toodi välja liiga ranget kasvatust ning, et ülekaitsev vanemlus on jätnud neid ilma
positiivsetest elamustest, vabast ajast, otsustus- ja valikuvabadusest ning seadnud
piiranguid sotsiaalsetes suhetes.
Milliseid lapsepõlves esinenud ülekaitsva vanemluse tagajärgi näevad nad oma
täiskasvanuelus?
Täiskasvanuelus on intervjueeritavad saavutanud rohkem iseseisvust ja lapsepõlvest puudu
jäänud vabadust. Noored täiskasvanud on rahul oma praeguse elukorraldusega, nad
tunnevad, et rohkem on aega iseendale olulise jaoks ning sotsiaalseteks suheteks. Osalejate
vastustes kajastub soov oma vanematele vastanduda. Vastandumine tuleneb intervjuus
osalejate negatiivsetest lapsepõlvekogemustest, mis seonduvad neile ülekaitsva vanemluse ja vanemate kasvatusstiiliga. Intervjueeritavad avaldavad soovi tulevikus oma lapsi
teistmoodi kasvatada.
Ülekaitsva vanemluse temaatikat on Eestis vähe käsitletud ning teema vajaks tulevikus
täiendavaid uurimusi. Võimalike edasiarendustena saaks uurida, kas vanem, kes on
ülikaitsev ning rakendab ülekaitsva vanemluse meetmeid ühe lapse kontekstis, teeb seda ka
ülejäänud lastega. Samuti kas ja kuidas mõjutab ülekaitsev vanemlus lapse ja vanema
omavahelisi suhteid erinevate eluetappide järgnemisel ka tulevikus, mida oleks võimalik
teha täiendava uurimusena samuti eluloointervjuude või näiteks narratiivintervjuude alusel.