Ihulisusest kui keha ja vaimu dualismi ületamisest Maurice Merleau-Ponty teoses „Taju fenomenoloogia”

Abstract

Väitekiri uurib oma ihu (corps propre) kui alusfenomeni Maurice Merleau-Ponty teoses „Taju fenomenoloogia”, näidates, kuidas Merleau-Ponty ütleb lahti keha ja vaimu dualismist langemata idealismi või materialismi. Ihulisuse küsimus ei ole taandatav dualistlikule küsimusele “kuidas keha ja vaim on teineteisega seotud?”, vaid tegemist on fundamentaalselt uue küsimusega “kuidas eelpredikatiivne ihuline teadvus on subjekti ja objekti konstitueerumise aluseks?”. Analüüsi tulemusel selgub, et Merleau-Ponty fenomenoloogia on empirismi ja intellektualismi kritiseeriv originaalne transtsendentaalne filosoofia, olemata transtsendentaalne idealism, mis rajab teed fenomenoloogia viljakaks koostööks mitmete eriteadustega. Magistritöös lahatakse Merleau-Ponty dialoogi omaaegse füsioloogia, psühholoogia, psühhopatoloogia ja psühhoanalüüsiga ning uuritakse nii normaalseid kui patoloogilisi ihulisi fenomene. Oluliseks “Taju fenomenoloogiat” ja käesolevat väitekirja läbivaks väiteks on tees, et subjekt-objekt suhte ja predikatiivse teadvuse ehk akti-intentsionaalsuse aluseks on eelpredikatiivne ihuline teadvus ehk toimiv intentsionaalsus, mis iseloomustab ihulisust. Ihu ei ole mõni maailmast ja teistest lahus seisev mateeriatükk, vaid samane maailmas-olemisega (être au monde).