Show simple item record

dc.contributor.advisorMeidla, Tõnu, juhendaja
dc.contributor.authorGuitor, Stefi
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Geoloogia osakondet
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondet
dc.date.accessioned2019-06-04T06:18:17Z
dc.date.available2019-06-04T06:18:17Z
dc.date.issued2019
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10062/63900
dc.description.abstractKäesoleva töö raames analüüsiti Vormsi lademe rikkaliku ostrakoodifauna morfoloogiliste tunnuste muutuseid fatsiaalsel gradiendil, eesmärgiga leida morfoloogilisi parameetreid, mille muutustes kajastuvaid trende saaks seostada paleokeskkonna parameetritega. Esmakordselt analüüsiti kvantitatiivselt ostrakoodide koja ümaruse, kontuuri, kumeruse ja ogalisuse ning paleokopiidide dimorfismi ja keskvao muutusi fatsiaalsel gradiendil. Lisaks analüüsiti koja pinna skulptuuri ja ornamentika muutusi profiilil ning avaldati isendite arvu arvestav taksonoomiline jaotus Vormsi lademes. Isendite arvu arvestava taksonoomilise jaotuse järgi kuulub suurem osa Vormsi lademe ostrakoodidest podokopiidide seltsi. Isendite arvult järgmised taksonoomilised grupid kahanevas järjekorras on paleokopiinid, binodikopiinid ning leiokopiidid. Suurima liigilise mitmekesisusega on nii käesoleva töö kui Meidla, 1996 töö kohaselt podokopiidid ja paleokopiinid. Vannier ja tema kaasautorid (1989) peavad samaaegseid kivimeid paleokopiinide ja binodikopiinide liikide domineeritud faatsiesteks. Taksonoomiliste gruppide osakaalude erinevuse põhjus on ebaselge ning viitab edasiste uuringute vajadusele. Paleokopiinide ja binodikopiinide sugukondade suhe Vormsi lademes on 2:1, mis Vannier ja tema kaasautorite järgi on karbonaatse šelfiala indikaator. Siiski näib, et kihistu või läbilõike ostrakoodikoosluse iseloomustamiseks ei ole sugukondade suhted informatiivsed, sest ei kajasta isendite rohkust. Vormsi lademe ostrakoodide mitmekesisuse trend on kooskõlas Banderi ja Beckeri (1975) mudeliga, mille järgi on diversiteet suurim madalaveelisemates läbilõigetes ning langeb sügavaveelisemate läbilõigete suunas. Vormsi lademe ja Beckeri (1971) mudelil on ostrakoodide diversiteedi trendid teadmata põhjustel vastupidised. Vormsi lademe mudel täiendab Bretzky ja Lorenzi (1970) paleoökoloogilist mudelit, täpsustades, et kuigi karbonaatsel šelfil madala vee-energia tingimustes on ostrakoodide diversiteet kõrge, kahaneb see korrelatsioonis sügavusega. Koja ümaruse suurenemine fatsiaalsel gradiendil on vähemalt Vormsi lademes tugevas seoses terasuuruse vähenemisega. Tulemused ei ole kooskõlas Bensoni (1961) tööga, mille järgi levivad jämedateralisemas settes ümaramad liigid ning peeneteralisemas settes piklikumad liigid. Vormsi lademes esinevad valdavalt ampleetse või peaaegu ampleetse kojaga ostrakoodid ning suhteliselt harvaesinevad prepleetse ja postpleetse kojaga liigid levivad vaid madalaveelisemates faatsiestes. Ostrakoodide koja kumerus on Vormsi lademe madalaveelisemates piirkonnas laialt varieeruv, kuid sügavaveelisemates piirkondades on enamuses mõõduka koja kumerusega liigid. Profiilil ilmneb trend, kus madalaveelisemates faatsiestes levivad valdavalt sileda koja pinnaga liigid ning sügavaveelisemas faatsiestes valdavalt jämedamustrilise kojaga liigid – seda ka mitte-podokopiididest ostrakoodide puhul. Fatsiaalsel gradiendil muutub ostrakoodide koja ornamentika siledast köbruliseks ning seejärel punkteerituks. Tulemused on selges vastuolus kõikide varasemate teadmistega ostrakoodide koja skulptuuri muutustest fatsiaalsel gradiendil, kuid tuleb märkida, et Vormsi lademes puuduvad kõrge vee-energia tingimustes tekkinud setendid. Vormsi lademe madalaveelisemates faatsiestes levivad valdavalt ogadeta liigid ning vähesel määral leidub ka ornamentaalsete ogadega liike. Sügavaveelisemas faatsiestes domineerivad valdavalt struktuursete ogadega liigid. Varasemates töödes ei ole ogade tüüpe eristatud, kuid eeldusel, et Bandel ja Becker (1975) viitasid struktuursetele ogadele ning Benson (1961) ornamentaalsetele ogadele, on Vormsi lademe ostrakoodide koja ogalisuse levikumudel varasematega kooskõlas. Ilmselt oli struktuursetel ogadel füsioloogiline funktsioon (Henningsmoen, 1965) ning ornamentaalsetel ogadel koda tugevdav funktsioon (Benson, 1961). Paleokopiidide dimorfismi mitmekesisus ning dimorfsete liikide esinemisagedus vähenevad fatsiaalsel gradiendil kuni dimorfismi kadumiseni profiili sügavaveeliseimas osas. Madalaveeliseimas faatsieses on paleokopiidide keskvao morfoloogia heterogeenne, keskmise sügavusega faatsieses levivad peaaegu ainult sügava keskvaoga ostrakoodid ning sügavaveelisemas faatsieses esinevad peaaegu ainult madala keskvaoga ostrakoodid. Võrdlemisi haruldaste keskvaota paleokopiidide levik piirdub madalaveelisemate läbilõigetega. Kõik kirjeldatud morfoloogiliste tunnuste muutuste trendid fatsiaalsel gradiendil kehtivad ainult Vormsi lademe kohta, mistõttu käesoleva töö andmed ei võimalda piisava usaldusväärsusega kogu Vara-Paleosoikumi keskkonnaparameetreid interpreteerida. Selleks, et teha suuremaid üldistusi, on eelnevalt tarvis välja selgitada tööst selgunud mitmete morfoloogiliste tunnuste muutused fatsiaalse gradiendi suunal ka teistes lademetes.et
dc.language.isoestet
dc.publisherTartu Ülikoolet
dc.rightsopenAccesset
dc.subject.othermagistritöödet
dc.titleVormsi lademe ostrakoodide morfoloogia fatsiaalsel gradiendilet
dc.typeThesiset


Files in this item

Thumbnail

This item appears in the following Collection(s)

Show simple item record