Milliseid süüdistamise ja süüst hoidumise võtteid kasutasid Eesti poliitikud ÜRO ränderaamistikust kõneledes?
Date
2020
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Magistritöö andis ülevaate süüdistamise ja süüst hoidumise võtetest, mida Eesti poliitikud kasutasid 2018. aasta novembris ÜRO ränderaamistiku ümber peetud aruteludes. Kasutades Reisigli ja Wodaki (2017) kirjeldatud diskursusajaloolist lähenemist poliitilise keelekasutuse uurimisele ja Hanssoni (2015, 2018a) loodud raamistikku poliitiliste süümängude analüüsimiseks, uurisin 20 teksti, mille seas olid esindatud debati kesksete kõneisikute ning nii ränderaamistiku pooldajate kui vastaste seisukohad.
Oma analüüsis näitasin, kuidas debati käigus süüdistasid nii ränderaamistikuga liitumise pooldajad kui ka vastased oma oponente, konstrueerides sealjuures positiivseid nähtusi (nt Eesti suveräänsus või välispoliitiline maine) ning kujutades vastaspoolt nende nähtuste kahjustajatena.
Selgus, et vastaste süüdistamisel jäeti nad tihti nimetamata, kirjeldades ainult süüdistamisväärset tegevust ning eeldades, et konteksti tundev lugeja loob ise seose negatiivse teo ja tegija vahel.
Poliitilise rivaali negatiivsena kujutamiseks kasutati mitmel juhul „päästmise narratiivi”, kus vastast kujutati antikangelasena, ennast või oma liitlast kangelasena ning eelnevalt konstrueeritud positiivset nähtust (nt Eesti maine või valitsuse töövõime) ohvrina.
Suurima opositsioonipartei Reformierakonna poliitikud raamistasid süü vältimiseks vaidluse ümber selliselt, et tähelepanu liiguks peaminister Ratase väidetavale ebakompetentsusele peaministri rollis.
Süüdistustele ei vastatud enamjaolt sisuliselt, vaid tegeleti probleemi eitamise ja vastusüüdistuste esitamisega.
Nendest tulemustest lähtuvalt väidan, et ränderaamistiku debati näol ei olnud tegemist ühiskonna ees seisvale küsimusele lahenduse otsimisega, vaid vaidluse osalisi motiveeris lähenevate valimiste eel oma toetuse kasvatamine ning selleks poliitiliste vastasseisude loomine.
Soovitan seda magistritööd lugeda ajakirjanikel, kes vahendavad avalikkusele poliitikute sõnavõtte. Samuti võiks see huvi pakkuda poliitika-, diskursuse- kommunikatsiooni- ja keeleuurijatele, kes analüüsivad poliitilist kommunikatsiooni.