Geenid ja religioon: uurimise status quo ja tuleviku perspektiivid
Date
2020
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesolevas bakalaureusetöös uurisin, kuidas ja kas on religiooni ja religioossust uuritud geneetikas ja selle abil. Töö käigus ilmnesid mitmed minu jaoks huvitavad aspektid. Esiteks, kuidas geeniuurijad on lähenenud religioonile. Kuna seos geneetika ja religiooni vahel kajastab inimkäitumist, kuuluvad kõik siin töös käsitletud uuringud käitumisgeneetika valdkonda. Seega ei tule üllatusena, et enamus artilitest kajastasid religiooni seost kindla inimkäitumise aspektiga või kõrvalekallete vaatepunktist. Kasutades molekulaargeneetikat ja psühholoogiat, on uuritud nii üksikute geenide kui geeni komplektide koosmõju situatsiooniliselt ja enamasti laboritingimustes, kus spirituaalsus ja religioossus olid enamjaolt sekundaarseks teguriks. Sellistel juhtudel saadi küll vastused konkreetsetele küsimustele, nagu näiteks, kuidas enesekontroll ja prosotsiaalsus on mõjutanud erinevate hormoonide nagu oksütotsiini ja dopamiini taset kehas, kui isik on eelnevalt religiooselt häälestatud, aga sedasi ei saanud nende uuringute valguses teada, kuidas konkreetsed geenid religiooni mõjutavad.
Ühise joonena kumab läbi ka enamiku uuringute keskendumine ühele kindlale piirkonnale ja seega fookuses on spetsiifiline kuluutiruum koos sinna kuuluvate religiooni avaldumisvormidega sh organisatoorse religiooni kindlalt määratletud struktuur. Seega jääb paljuski nendes uuringutes välja joonistunud muster USA keskskeks, ei aita ka üks Singapuri tudengeid ja üks Rootsi õpilasi käsitlev uuring selle kahe viimase kümnendi tendentsi muutmiseks. Jääb üle loota, et Euroopa teadlased saavad hoo üles ja asuvad ka selles suunas oma mõtteid teostama.
Lisaks käitumisele hinnati tervise ja spirituaalsuse vahelisi seoseid nagu depressiooni ja teiste vaimuhaiguste esinemine, vaadeldes spirituaalsust ja religioossust kui haigusi pärssivat faktorit. Seejuures tehti kindlaks, millised olid selles ilmingus osalenud geenid, mis võrreldes haigete katsealustega puudusid.
Religiooniuurijale huvitavate leidudena tuli töö käigus välja mitmeid psühholoogide poolt koostatud religioossuse määramise küsimustikke, kus isikliku religioossuse ja spirituaalsuse määramiseks kasutati erineva keerukusastmega skaalasid. Enim kasutust leidis Cloningeri kolmene isiksuse mudel oma transtsendentsuse skaalaga – seda seostati enim isikliku spirituaalsusega. Religioosne eelsoodumus kindlatest geenidest siin töös käsitlust leidnud uuringute valguses otsest kinnitust ei leidnud. Dean Hamer ja teised uurijad on maininud, et religiooni antakse edasi meemidega ja sellepärast ei saa seda ühe geeni külge pookida. Samas
53
uuriti kõikide katsealuste religioosset kuuluvust ja vaid korra tõdeti, et kristlastel oli teistega võrreldes erinev käitumine. Seda põhjendati keskkonnategurina. Vaatamata püüdele võimalikult täpselt inimeste spirituaalsust ja religioossust määratleda, ei mänginud saadud vastused uuringute tulemuste juures suuremat rolli, kuna uurimiste fookus ei olnud religiooni ja geenide otsese seose leidmisel, ega püütud neid ka kaude leida.
Kokkuvõtteks võib öelda, et religiooni ja religioossuse otsimine geneetikast näiteks konkreetse Jumala-geeni otsing ja seotud uuringute tulemused on olnud vähemalt suures osas, kui mitte täielikult, täidetud sooja õhuga ja kogu sellealane uurimine on alles täiesti lapsekingades. Nii optimistlikult ja õhinal ühe geeni ristiretke alustanud uurijad kui ka nende kriitikud on leidnud üksmeelselt, et religioon on ikkagi liialt keerukas nähtuks sellest, et seda saaks võtta kokku ainult ühe geeniga. Siin ei tohiks segi ajada uurijate võhiklikkust teema kompleksusega. See on väga mitmetahuline uurimisvaldkond ja enamus uurijad on ka tõdenud, et ilmselt on õige suund mitmete geenide koosmõju. Mitmed uurijad on näidanud kuivõrd suurt osa üks geen mängib mingi kindla iseloomuomaduse avaldumise juures rolli, suhteliselt suletud süsteemis. Kui peaks kellelgi leiduma see “pealüliti”, mis siiski keerab religiooni konkreetses inimeses peale või maha, siis küllap me sellest peagi ka kuuleme. Seni tuleb aga tõdeda, et vaatamata kümnendite pikkusele erinevatele katsetele teemat siit ja sealt kratsida, on kogu uurimine üldjoontes siiski veel lapsekingades. Artiklite koguhulk näitab seda kui vähe on kogu teemat uuritud. Loodetavasti ei jää Dean Hameri nutikas lähenemine ainsaks katseks, kuidas diametraalselt erineva uuringu raames kasutada olemasolevat materjali ja viia läbi üks põhjalik religiooni uuring. Saamaks teemast täpsemat ja selgemat pilti, oleks tulevastelt uuringutelt loota ikkagi konkreetseid uurimusi religiooni ilmingute ja geenide seose vahel, arvestades samal ajal ka keskkonna ja geenide omavahelist suhtlemist. Isegi juhul kui ei saa rahastust sellele uurimisküsimusele, siis mõne teise uurimuse raames, seda küsimust tuleks ikkagi võimalikult täpselt ja konkreetselt esitada. Seniste tulemuste valguses, on just see konkreetne küsimuse püstitus olnud tihtilugu see puuduv element, miks ei ole tulemustes kajastatud rohkem religioossusele viitavaid seoseid. Hetkel tundub parimaks edasiminekuks pöörduda neuroteadlaste poole, mida osaliselt on juba ka tehtud, ja nemad võiksid edasisse uurimisse kaasata juba geneetikud ja religiooniuurijad, et koos lahendada religiooni geneetiline pusle.
Description
Keywords
religioon ja geenid, indiviidi religioossus, teaduslik diskussioon