Kas inimõigused on sobiv instrument globaalse majandusliku ebavõrdsuse vastu võitlemisel? Inimõiguste pragmaatiline dimensioon Philip Alstoni ja Samuel Moyni lähenemiste näitel
Date
2021
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Philip Alstoni poolt 2015. aastal kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) raportiga sai taas hoo sisse majandusliku ebavõrdsuse ning inimõiguste seotust ilmestav debatt. Alstoni töö keskendub äärmise vaesuse ja äärmise majandusliku ebavõrdsuse suhetele ning jõuab järeldusele, et inimõiguste raamistik on viimase vastu võitlemisel olulise tähtsusega. Vastukaaluks Alstonile leiab Samuel Moyn 2018. aasta teoses Not Enough: Human Rights in An Unequal World, et inimõigused ei ole juba põhimõtteliselt suutelised majandusliku ebavõrdsuse probleemi lahendama.
Majandusliku ebavõrdsuse temaatika on praegu aktuaalsem kui kunagi varem, sest inimestevahelised majanduslikud hierarhiad, nii riikidesiseses kui ka riikidevahelises perpektiivis, on 21. sajandil suuremad kui kunagi varem. Tegemist on keerulise nähtusega, mis väljendub erinevate murekohtadena ning mida saab mõõta erinevatel viisidel, kasutades laia valikut näitajatest, indeksitest ja andmetest. Antud uurimus ei keskendu mitte ebavõrdsuse tõestamisele, vaid nendib, et äärmine majanduslik ebavõrdsus on probleem globaliseeruvas maailmas, võttes ühe võimaliku leevendava meetodina uurimise alla inimõigused läbi pragmaatilise käsitluse. Tegemist on lähenemisega, mis näeb inimõigusi kui instrumenti sihistatud probleemide adresseerimisel, võimaldades Alstoni ja Moyni vastanduvate vaadete asetamist omavahelisesse debatti.
Uurimuse keskmes on seega küsimus, kas inimõigused on sobivaks instrumendiks just majandusliku ebavõrdsuse vastu võitlemisel. Selleks, et püstitatud sõlmpunktile vastata, mõtestatakse mõlema autori poolsed seisukohad eraldiseisvalt lahti, et neid hiljem kontseptuaalselt kõrvutada. Analüüsi tulemusena nenditakse, et vastus püstitatud uurimisküsimusele on „ei“. Inimõigused ei ole sobivaks instrumendiks majandusliku ebavõrdsuse vastu võitlemisel. Seega toetatakse Samuel Moyni positsiooni, mis ei ole küll ilma puudusteta, kuid pakub sidusamat ning veenvamat lahenduskäiku majandusliku ebavõrdsuse ja inimõiguste vahelistele suhestumisele kui teeb seda Alstoni oma. See aga ei tähenda, et Alstoni teesid oleksid väärtuseta. Autorite positsioonide lahknemine tuleneb inimõiguste algupära ja eesmärkide tajumisest ning majandusliku ebavõrdsuse kui probleemi määratlusest. Alstoni käsitlus on üldise ühiskondliku heaolu suurendamisele suunatud, samal ajal kui Moyn näitlikustab eksisteeriva globaalse korra negatiivseid aspekte, tõdedes, et majandusliku ebavõrdsuse probleem on tänapäevases maailmas tõenäoliselt lahendamatu. Kindlasti ei peitu ebavõrdsuse leevendamiseks vajalikku jõudu aga inimõigustes.