Selles peatükis tutvustatakse eesti omasõnade ja tuletiste olulisemaid palatalisatsioonirühmi ning reegleid (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 2004). Nagu allpool esitatud ülevaatest selgub, võib palatalisatsioon esineda üsna piiratud juhtudel: palataliseeeritud konsonandid esinevad üksnes pearõhulise silbi vokaali järel.

I. Omasõnades esineb palatalisatsioon i- ja e-tüvelistes sõnades.

1) i-tüvelised sõnad

    Näide 1. tun´d - tunni (palatalisatsioon säilib ka mitmuse osastavas e-lõpulistes vormides, nt tun´de)

i-mineviku moodustamisel pöördsõna lihtmineviku vorm tavaliselt palataliseerub.

    Näide 2. kanda - kan´dis, võtta - võt´sin

2) e-tüvelised sõnad (palatalisatsioon esineb nimetavas käändes)

    Näide 3. kosk, õnn, õlg

Palatalisatsioon kaob ära e-tüveliste sõnade e-lõpulistes vormides.

    Näide 4. talve, põlve, koske

On mõningaid erandeid, kus palatalisatsioon üldse puudub.

    Näide 5. kaks - kahe, salv - salve

II. Kui sõna pole e- või i-tüveline, siis palatalisatsioon puudub.

III. Kaasrõhulises silbis palatalisatsiooni tavaliselt ei esine.

    Näide 6. põl´v - lapsepõlv

IV. Sõnatuletiste puhul on määrav see, kas tüves on palatalisatsioon või mitte. Nii on i-tüvelistes sõnades palatalisatsioon ka a- ja u-tüve ees.

    Näide 7. lus´takas, lol´lakas, trul´lakas

Palatalisatsioon esineb ka nendes sõnades, mida me tuletistena enam ei adu.

    Näide 8. tulvil, vas´tik

V. Hinnangusõnad (nii hellitus- kui ka halvustussõnad) ja loomanimed võivad palataliseeruda tüvest sõltumata.

    Näide 9. not´su, hun´du, mus´u, kus´su-kus´su, lät´u

Palatalisatsiooni kohta saab lugeda "Eesti keele käsiraamatust" (Erelt, M., Erelt, T., &, Ross, 2007), mille elektrooniline versioon on aadressil http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=2&p1=5&id=19.