Kirjakeel ja kõnekeel

iDevide ikoon Mõtle!
Millised jooned eristavad eesti kõnekeelt kirjakeelest?

Keelt on defineeritud kui märkide süsteemi, mille abil saab edasi anda mõtteid, tundeid, teateid - keel on suhtlemisvahend. Kõne kui keele tegeliku kasutamise vorm suhtlemisel võib avalduda hääle või kirja kujul. Suhtlussituatsioonid jagunevad kultuuris kahte rühma. Ühele poole jääb avalik (st ametlik, formaalne) suhtlus, teisele poole mitteavalik (st argine, mitteformaalne) suhtlus. Argine olukord lubab kasutada sõnavara, mis avalikus situatsioonis on keelatud. Et avalikus situatsioonis nõutakse ja eeldatakse kirjakeele kasutust, siis on see suuresti piir kirjakeele ja kõnekeele vahel (Hennoste, 2000). Eesti kultuuris on kirjakeele mõiste probleemne kolmel põhjusel.

  1. Sõna "kirjakeel" ise viitab kirjale, jättes kõrvale suulise kõne, ning tekitab sellega valesid seoseid.
  2. Kirjakeel on eesti kultuuris ideoloogiline väärtusmõiste, millel on väga tugev positiivne varjund.
  3. Kirjakeele mõiste ja piirid ei ole keeleteaduses päris täpselt määratletud.

Kõnekeelt kasutatakse seevastu suulises suhtluses ning sellest jääb loomulikus situatsioonis kuulaja mällu vaid interpretatsioon. Suuline kõne kui vahetu suhtluse vorm mõjutab alati seda, millest me kõneleme ja kuidas me kõneleme. Uuringud on näidanud, et inimene teadvustab iseendale üpris halvasti, kuidas ta tegelikult kõneleb (Hennoste, 2000). Nii on kõnekeeles lisaks keeletasandile ka teisi üksusi, mis jaotatakse kolme rühma.

  1. Intonatsioon, st eristatakse üksusi, mis põhinevad intonatsioonil ehk kõnemeloodial.
  2. Üksused, mis on piiratud pausidega.
  3. Grammatiline tasand, aga kõnekeeles on laused kirjakeelest erinevad.

Kõnekeeles esineb ka üks sõnarühm, mis on avalikus suhtluses tugevasti tõrjutud. Selleks on parasiitsõnad (ka nugisõnad, tühisõnad). Suulise kõne traditsioonis nimetatakse neid pragmaatilisteks partikliteks (abisõnadeks), näiteks noh, no, nagu, ja nende uurimine moodustab eesti keeles omaette suure valdkonna. Kõnekeeles kasutatakse lisaks sõnadele ka selliseid vokaalseid moodustisi, mida kirjakeeles ei kasutata. Näiteks, funktsionaalsed häälitsused ehk üneemid (ee, õõ) ja üksused, mis kuuluvad kusagile sõna ja häälitsuse piirile (prauhh, ahah, mnjah; vt Hennoste, 2000a, 2000b).

Sõnade tähendus kõnekeeles on aga palju muutuvam ja ebakindlam kui kirjakeeles (eriti argisuhtluses). Kui kirjakeel pürib üldiselt maksimaalselt kindlate ja üheste sõnatähenduste poole, mida sõnastikus võimalikult täpselt kirjeldatakse, siis argisuhtluse sõnavara sellist tähenduse ideaali ei järgi. Seda, kas sõna on argikeelne või mitte, saab hõlpsalt kontrollida "Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2006" abil, aadressil http://www.keelevara.ee/login/. Nii on argikeelsed sõnad jänki (USA elanik), hundikurk (suulaelõhe), igasugu (igasugune) jt. Õigekeelsussõnaraamatus on nende sõnade ette märgitud lühend ARGI.

iDevice ikoon Loe lisaks!
Hennoste, T. (2000b). Sissejuhatus suulisesse eesti keelde. Oma Keel, 1, 48-57.