Kvantitatiivses uurimuses kasutatakse nii tõenäosuslikke kui ka mittetõenäosuslikke valimi koostamise meetodeid. Meetodi valik oleneb uurimuse eesmärgist ja uuritava populatsiooni iseärasustest.

Tõenäosuslikest valimitest on tuntumad lihtne juhuvalim (simple random sampling), süstemaatiline juhuvalim (systematic random sampling), kihtvalim (stratified random sampling), klastervalim (cluster sampling) ja mitmetasandiline klastervalim (multistage sampling) (Flick 2011a:71-3; Sturgis 2006:113-117; Hayes 2005:36-39).

Mittetõenäosuslikeks valimiteks on mugavusvalim (convenience sampling), ettekavatsetud valim (purposive sampling), kvootvalim (quota sampling), lumepallivalim (snowball sampling) teoreetiline valim (theoretical sample) (Flick 2011b:117-123; Berg 2004:35-37; Krippendorff 2004:113-116; Marshall 1996:523-524), mida kasutatakse just kvalitatiivsetes uurimustes. Suhteliselt uus valimi moodustamise viis on uuritava juhitud valimi koostamine (respondent driven sampling) (Heckathorn 1997, 2002; Magnani et.al. 2005; Wejnert & Heckathorn 2008).

Tõenäosuslike valimimeetodite puhul on peamiseks tingimuseks metoodiliselt korraldatud juhuslikkus. Juhuslik valik ei tähenda populatsiooni liikmete suvalist võtmist valimisse. Juhuslikkus korraldatakse kindlate metoodiliste põhimõtete abil, et kindlustada populatsiooni esindav valim.

Mittetõenäosuslikke valimeid kasutatakse sotsiaalteaduslikes uurimustes, kus sageli tuleb uurida varjatud ja raskesti kättesaadavaid elanikkonna gruppe, mille suurus pole täpselt teada. Seega pole võimalik populatsiooni ette määrata, mistõttu pole võimalik kasutada tõenäosusliku valiku põhimõtteid. Kasutada tuleks paindlikumaid valimi moodustamise meetodeid, milleks sobivad mitmed mittetõenäosuslikud valimi moodustamise meetodid.

Järgnevalt on lähemalt käsitletud tõenäosulike ja mittetõenäosuslike valimite moodustamist ja illustreeritud näidetega.