Rajando, Kristina, juhendajaMatsin, Ave, juhendajaKolga, KristelTartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendusedTartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond2024-06-112024-06-112024https://hdl.handle.net/10062/99220Käesoleva uurimistöö peamine probleem tuleneb eelneva uurimistöö raames ilmnenud kitsaskohast, mille tulemusel selgus, et suur osa lammaste ja kitsede toornahkadest utiliseeritakse nende kehva nahastuse tõttu. Nahastamine on protsess, mille käigus eemaldatakse lihakehalt seda kattev nahk. Käesolevas töös uurib autor, millist rolli täidab toornaha kvaliteedis lihunike töö ja millised on nende töövõtted. Info hankimise peamiseks aluseks on otsene kontakt lihunikega ning nende tööprotsesside kaardistamine hilisema analüüsi eesmärgil. Lisaks viib töö autor läbi mitmeid intervjuusid loomapidajatega ning töötleb mitmeid kirjalikke allikaid, tutvumaks lamba ja kitse nahkadega seotud traditsioonidega Eesti kultuuriajaloo kontekstis. Vaatluste ja intervjuude valim kujunes välja vabatahtlikkuse alusel. Vaatlustel osalenud lihunikud ning intervjuudest osavõtnud talunikud moodustasid loomapidajate hulgas selle segmendi, kes hindavad kõrgelt oma loomadelt saadavat lisandväärtust ehk nahka. Need loomapidamise ja tapmisega seotud isikud ja ettevõtted, keda käesoleva töö probleemipüstitus otseselt ei kõnetanud, ei olnud valmis uurimises osalema. Uurimistöö peamine tulemus oli, et lihunike töövõtted ja eesmärk ei ole ajas muutunud, kuid muutunud on suhtumine toornahka, selle väärindamise mõttekusse ja väärtustamisse, seda erinevatel põhjustel. See on omakorda toonud kaasa ükskõiksema suhtumise nahastamisse ning toornaha kvaliteedi languse. Populariseerides kohalikke lamba- ja kitsenahku, saame tõsta lihunike motivatsiooni jälgida nahastamisel toornahkade kvaliteeti.estAttribution-NonCommercial-NoDerivs 3.0 Estonianahk (materjal)toornahklambakasvatuskitsekasvatusThesis