Veski, Karin, juhendajaMertelsmann, Olaf, juhendajaMust, AndresTartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituutTartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond2024-10-152024-10-152024https://hdl.handle.net/10062/105411KOKKUVÕTE 1920ndate aastate alguse ajakirjanduse põhjal saab väita, et arutelud spordi ühiskondlikust rollist ja selle väärtustest Eestis väljusid esmakordselt otseselt spordiga seotud ringkondades toimunud arutelu piiridest. Põhjuse selleks andis iseseisva Eesti riigi kujunemise käigus välja käidud idee Eesti Kultuurkapitali loomiseks, mille raamesse plaaniti kaasata ka kehakultuur/sport. Ettepanek põhjustas ühiskonnas terava poleemika, mille algatajateks võib pidada kirjanikkonda, kelle hinnangul ei kuulunud kõnealune valdkond traditsioonilisse kultuuriringi ning poleks pidanud riiklikust toetusest osa saama. Magistritöös suunasin tähelepanu sporditegevuse kaitseks loodud tekstidele. Lähtusin eeldusest, et kui poleemikas vastanduvad pooled lahutada ning uurida ühe osapoole seisukohti eraldiseisvana, võivad väljavalitud tekstikorpuse sees ilmneda uutmoodi infokillud, milles väljendub avaram arusaam tekstiloojast. Töö allikalise keskme moodustab ajakirjanik Harald Tammeri peatoimetamisel ilmunud Eesti Spordi Liidu välja antud Spordileht, mille peamiste programmiliste eesmärkide hulka kuulus spordi populariseerimine ja propageerimine. Uurimisperioodi moodustas vahemik 1921. aasta lõpust kuni 1925. aasta alguseni ehk aeg, mille otspunkte tähistavad Tammeri peatoimetajaks määramine ning Riigikogus vastu võetud Eesti Kultuurkapitali seadus, millesse oli kaasatud ka kehakultuur/sport. Esimeses peatükis selgitan teemapüstituse, teoreetiliste aluste ning metodoloogilise valiku tagamaid Eesti spordihistoriograafia taustal, mis paratamatult on määranud ka käesoleva töö ideelised koordinaadid. Annan ülevaate spordiajaloo positsioonide arengust ning jõuan sõnastuseni, mille kohaselt viibib Eesti spordiajalugu ümberkirjutuse ootuse seisundis. Juhin tähelepanu, et Eesti spordiajaloole on omased jooned, mis on ära tuntud lääne spordiajaloos ning mille peamine tunnus väljendub spordiajaloo pikaajalises tõrjutuses akadeemiliselt uurimisväljalt. Spordiajalugu jäi moodsa ajalookirjutuse edenedes harrastusajaloolaste pärusmaaks, kelle meetoditele on heidetud ette madala enesereflektsiooni taset, mis avaldub möödavaatamises teoreetilistest küsimustest ning metodoloogilistest arengutest. Sellised hoiakud võivad juhatada lihtsustatud arusaamani minevikus toimunust. Töö teoreetilise raamistiku loob kombineeritud metoodika, milles ideede- ja mõisteajaloost laenatud meetodid moodustavad põimituna osa kriitilisest diskursuseanalüüsist. Uurimistöö alusküsimuse „kuidas (uuritav tekst sündis)?“ abil püüan mõista ja tõlgendada tekstilooja kavatsusi, mida tuleb vaadelda paigutatuna laiemasse ühiskondlikku konteksti. Kriitilise diskursuseanalüüsi raamides on meetodina kaasatud ka tõlgendamine, mille olulise komponendi moodustab hermeneutilise tõlgendusteooria klassiku Hans-Georg Gadameri õpetuse kohaselt uuritava teksti kallal töötava autori enda eelarvamus. Gadameri järgi on eelarvamus tekstide mõistmise eeltingimuseks, mis tähendab, et teksti jääb alati midagi ka tõlgendajast endast. See äratundmine moodustab kogu uurimistöö tunnetusliku raamistiku. Teises peatükis fikseerin spordi kaitsele asunud tekstide pinnalt neli aladiskursust: 1) sport kui rahvuslik ülesanne; 2) spordi panus omariikluse tekkes; 3) välisilm eeskujuna; 4) sport keha, hinge ja vaimu ühteliitjana. Kuna ideede uurimine, millega magistritöös kõige üldisemalt tegeletakse, pole Eesti spordiajaloos tähelepanu pälvinud, laiendab see võimalust, et töös sõnastatud diskursused leiavad koha spordihistoriograafilisel kaardil, mis pakuvad ühe võimaluse liikuda mineviku mõistmisel usutavama täpsuse suunas. Üks magistritöö autori eelarvamus, mida töö käigus uuritavad tekstid ümber lükata ei suutnud, väljendub tekstidele omistatud ideoloogilistes hoiakutes. Kõikide aladiskursuste puhul on võimalik tuvastada Meie-Nende teljel loodud vastasseis, milles võimendatakse kõike positiivset Meie suhtes, nagu negatiivset Nende suhtes. Aladiskursuse „sport kui rahvuslik ülesanne“ raames ilmneb, et sporti kirjeldatakse rahvust koondava ning seda distsiplineeriva ja hariva valdkonnana. Sporditeksti kavatsus avaneb mõistmises, et kirjeldades üht valdkonda ühiskonna loomuliku osana, millel on selgelt väljatoodavad hüved selle omakultuurile, luuakse kontekst, mis lubab edaspidi juba igati asjakohaselt eeldada, et ühiskond ka omapoolseid vastuhüvesid pakub. Aladiskursuses „spordi panus omariikluse tekkes“ hakkab kirjutus esitama omanditaotlust Vabadussõja pärandile, mis lubab välja pakkuda selgituse, et minevikku suunatud identiteedi konstrueerimise aluseks on spordikirjutuse rahulolematus ühiskonna hoiakuga nende edendatavasse valdkonda. Aladiskursuses „välisilm eeskujuna“ kaitseb spordikirjutus end noorele ja kogenematule iseseisvale Eesti riigile viidates vajaduses õppida vanematelt riikidelt, esitledes oma valdkonda sellekohase eeskujuna. Spordikirjutus kasutab võimalust viidata eeskujuks toodud riikide põhjustatud Esimese maailmasõja järel saadud õppetundidele, rõhutades spordi kui uue eluvaldkonna pakutavaid lahendusi uue kollektiivse katastroofi vältimiseks, mida sõja põhjustatud riikides olla juba mõistetud. Aladiskursuses „sport keha, hinge ja vaimu ühteliitjana“ avaneb kõige mahukam sporditegevust kaitsev strateegia, milles ühendatakse imetlust vääriv antiik, põlguse ära teeninud keskaeg ning komplitseeritud kaasaeg, milles viibides usuti teadvat, milline on õige homne. Lai vaenlaste hulk võimaldas spordikirjutusel paigutada nad ühise nimetaja alla, mis tähendas, et samalt platvormilt sai ühtviisi hinnata nii keskaja kehasuretajaid kui kaasaja boheemlaskonda ehk spordikirjutuse kaasaja kõige sõnasõjakamat vastast. Keha, hinge ja vaimu sõnalises ühteliitmises jõuab spordikirjutus äratundmisele, et vabas kehas peavad olema tuvastatavad kõik kolm kategooriat, sest muul juhul poleks tegemist mitte vaba inimese, vaid orjaga. Selliselt konstrueeritud semantilisi lõkse on spordikirjutus oma vaenlase püüdmiseks üles seadnud ka teistes aladiskursustes. Aladiskursuste fikseerimisele järgnevalt püüdsin nende osad ära tunda kahe juhtuminäite pinnalt. Esmalt analüüsisin 1922. aastal Tallinnas Kadriorus alanud Eesti Staadioni ehitusega seonduvaid küsimusi. Seejärel uurisin Spordilehe 4. veebruari 1925. aasta numbris püstitatud teemasid, mis oma potentsiaalis oli atraktiivne põhjusel, et päev hiljem võeti Riigikogus vastu Kultuurkapitali seadus. Töö lõpus esitasin eelneva töö käigus sõnastatud spetsiifilisemad teemad, millel usun olevat piisavalt sisu, pakkumaks uurimismaterjali ka iseseisvana. Diskussiooni vormis pakun omapoolsed sissejuhatavad ideed, kuidas sõnastatud küsimustega spordiajaloos edasi võiks minna. Tõstatan neli teemapüstitust: 1) rekordipüüdlus piirab spordi võimalusi, 2) sporti kujutatakse viibivat väljaspool oma aega, 3) linna ja maa vaheline vastasseis, 4) spordivaldkonna üheks eesmärgiks oli tekstiloome iseenesest.etAttribution-NonCommercial-NoDerivs 3.0 EstoniaajaluguEesti Vabariik, 1918-1940kultuuriajaluguajakirjandusajaluguspordiajaluguTammer, Harald, 1899-1942Eesti Spordileht, 1920-1940Eesti Kultuurkapital, loomine1920-ndadmagistritöödThesis