MSc Ave Eesmaa, juhendajaprof Mart Saarma, juhendajaprof Ülo Langel, juhendajaNõges, KristoferTartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondTartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut2017-08-152017-08-152017http://hdl.handle.net/10062/57543Üha kasvav hulk teadustulemusi viitavad, et MANF ja tema paraloog CDNF on erinevalt teistest närvikasvufaktoritest lokaliseeritud ER-i. Lisaks on MANF-i ekspressioon ja sekretsioon on reguleeritud UPR-i poolt. Seetõttu võib oletada, et MANF-il on bioloogiliselt oluline funktsioon ER-is. Käesoleva uurimistööga selgitati välja, et šaperon BiP-i ja närvikasvufaktori MANF-i vahel toimub otsene interaktsioon afiinsusega KD= 675 ± 38 nM ning see ei ole Ca2+-sõltuv nagu Glembotski koos oma kaastöötajatega 2012. aasta teadusartiklis arvasid, vaid sõltub ATP-st. Lisaks uuriti MANF-i interaktsioone oluliste ER-i madalmolekulaarsete ühenditega - ADP, ATP, AMP-PNP ning Ca2+ ioonidega. Siinses töös kirjeldatud andmed viitavad esmakordselt, et MANF on võimeline siduma nukleotiide, seevastu interaktsioon Ca2+ ioonidega puudub täielikult.estnärvikasvufaktorMANFšaperonGRP-78BiPMSTER stressCDNFbakalaureusetöödThesis