Tulviste, Tiia, juhendajaMuru, MerilynTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondTartu Ülikool. Psühholoogia instituut2017-07-202017-07-202017http://hdl.handle.net/10062/57292Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida 21-26 kuu vanuste laste (N=23) MacArthuri Suhtlemise Arengu testiga saadud sõnavara seost jutustamisoskusega 5-6-aastasena (tüdrukuid 18, poisse 5). Jutustamisoskuse hindamiseks kasutati kahte narratiivi: personaalset narratiivi lapse eelmisest nädalavahetusest ja MAIN-i pildiseeria „Linnupojad“ järgi jutustamine, mille olulisteks näitajateks olid sõnade koguarv ja sõnavormid. Töös vaadati mõlema narratiivi mikrostruktuuri, lindude narratiivi ülesehitust ehk makrostruktuuri ning nädalavahetuse puhul seda, kellest laps räägib. Lisaks uuriti lapsi Uue Reynelli Kõnearengu Testiga (NRDLS). Tulemused kinnitasid osaliselt hüpoteesi, et personaalsed narratiivid ning pildiseeriate järgi jutustamise oskuse tulemused on omavahel positiivses korrelatsioonis. Leiti, et kõige suurem mõõdukas seos on lindude narratiivi sõnavormidel nädalavahetuse sõnade koguarvu (r = 0.55, p<.01) ning nädalavahetuse mikrostruktuuriga (r = 0.54, p<.01). Põhihüpotees, et varane sõnavara ennustab hilisemat jutustamisoskust, kinnitust ei leidnud. Laste sõnavaras ja jutustamisoskuses olid suured individuaalsed erinevused.estjutustaminenarratiivReynellMAIN-i pildiseeriamikrostruktuursõnavara mitmekesisuspersonaalne jutustusstorytellingnarrativeReynellMAINmicrostructurediversity of vocabularypersonal narrativeüliõpilastöödVarane sõnavara ja hilisemad lingvistilised võimedEarly vocabulary and later language skillsThesis