Toomla, Rein, juhendajaMetelitsa, MadisTartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskondTartu Ülikool. Riigiteaduste instituut2014-08-132014-08-132014http://hdl.handle.net/10062/42875Käesolevas bakalaureusetöös uuriti, kuidas on muutunud Ameerika Ühendriikide poolne panustamine sellistesse pehme jõu meetmetesse nagu välis- ja arenguabi võrreldes traditsioonilise tugeva jõu meetme ehk militaarjõu kasutamisega aastatel 1990 – 2010. Võttes aluseks USA poolt tehtud kulutuste analüüsimisel Harvardi Ülikooli professori Joseph S. Nye Jr käsitluse pehmest jõust ning tuginedes Ameerika Ühendriikide Kongressi raportites ning USA Haldus- ja Eelarvebüroo ajaloolistes tabelites kajastatud andmetele USA riiklike kulutuste kohta, saab kokkuvõtvalt väita, et Ameerika Ühendriigid on asunud eelmainitud perioodil suurendama panustamist välis- ja arenguabisse eelkõige seoses riikliku julgeoleku tagamise ning erinevate militaaroperatsioonide läbiviimisega. Eeltoodud väidet kinnitavad ilmekalt aastatel 2002 – 2004 ning 2009 – 2010 aset leidnud märkimisväärsed tõusud välis- ja arenguabile suunatud finantsvahendite mahus, mille tulemusena püstitati mõlema perioodi lõpus ka uus rekord USA poolt jagatavas välis- ning arenguabi kogumahus. Neid muutusi täpsemalt analüüsides ilmneb aga kaks olulist asjaolu. Esimeseks neist on fakt, et peamiselt oli nendel kahel perioodil abi suunatud just nendele riikidele, kus viidi Ameerika Ühendriikide poolt kas otseselt (Iraak, Afganistan) või kaudselt (Pakistan) läbi militaaroperatsioone seoses USA globaalse terrorismivastase võitluse kampaaniaga. Tähelepanu väärib siinkohal kindlasti ka tõsiasi, et enne nendes kolmes riigis militaaroperatsioonide käivitamist oli neile USA poolt osutatava välis- ning arenguabi hulk peaaegu et olematu. Seda aga tulenevalt asjaolust, et need riigid kas ei omanud USA jaoks eelnevalt kas olulist geopoliitilist tähtsust või nende suhtes eelistati pigem rakendada tugeva jõu meetmeid soovitud välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Teiseks silmapaistvaks trendiks aastatel 2002 – 2004 ja 2009 - 2010 eraldatud välis- ja arenguabi osas on aga fakt, et ennekõike oli säärane abi mõeldud tugeva jõu meetmete kasutamisega tekkinud kahju minimiseerimiseks. Uurides nimelt valdkonniti välis- ja arenguabi kasutamist mõlemal perioodil selgub tõsiasi, et esmajärjekorras suunati välis- ja arenguabi kas sõjategevuse tagajärjel oluliselt kannatada saanud infrastruktuuri parandamiseks (Iraak) ning siseriikliku korra ning julgeoleku tagamiseks (Iraak, Afganistan). Niisiis võib pidada kinnitatuks käesoleva bakalaureusetöö alguses püstitatud hüpoteesi, mille kohaselt Ameerika Ühendriikide poolsete kulutuste kasvuga militaaroperatsioonide läbiviimiseks, suureneb ka Ühendriikide poolne panustamine säärastesse pehme jõu meetmetesse nagu välis- ja arenguabi.etbakalaureusetöödrahvusvaheline abirahvusvahelised suhtedhumanitaarinterventsioonidAmeerika ÜhendriigidThesis