Eduard Parhomenko, juhendajaTärk, MonaTartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondTartu Ülikool. Filosoofia osakond2023-07-032023-07-03202320.03.01 TÄR 01https://hdl.handle.net/10062/91251Jacques Derrida’s only substantial treatment of Maurice Merleau-Ponty’s philosophy takes place in the chapter “Tangent III” of the book On Touching — Jean-Luc Nancy. In this master's thesis, I examine the notion of alterity taken up by Derrida in relation to Merleau-Ponty’s embodied account of intersubjectivity, that is, intercorporeity. The leading question I clarify and seek to answer is whether intercorporeity can appreciate the alterity of the other and avoid appropriating the other, as Derrida worries. Through demonstrating the indissociability of Merleau-Ponty’s philosophy from critical aspects such as the dispossession of the self, non-ego-centered and mediated means of access to the other, and the ambiguity of the world, I claim that intercorporeity does not result in appropriating the other. Derrida’s reading of Merleau-Ponty, in failing to follow these elements in the latter’s phenomenology, is thus at times incomplete and overly condemning. However, Derrida points at interesting details in Merleau-Ponty’s intercorporeity. I take focus on the substitutability of the self and the other, which opens to a discussion of the motivation of paradoxical elements in Merleau-Ponty’s philosophy. My conclusion is that paradoxicality in the phenomenological structures explaining our relations with others answer to the tensions in our lived experience with others.Jacques Derrida ainus põhjalik vaade Maurice Merlreau-Ponty filosoofiale leiab aset teose Le Toucher, Jean-Luc Nancy peatükis „Tangente III”. Käesolevas magistritöös analüüsin Derrida esitatud kriitikat teise ja teisesuse kohta Merleau-Ponty ihulises intersubjektiivsuse mõtlemises ehk ihudevahelisuses. Uurimuse juhtiv küsimus on, kas ihudevahelisus võimaldab austada teise teisesust ja vältida teise omastamist. Selgitan Derrida kahtlusi ihulise lähenemise osas ning vastan küsimusele, kaitstes Merleau-Ponty seisukohti. Viimase fenomenoloogiaga kuuluvad lahutamatult kokku teisesust arvesse võtvad kriitilised elemendid — ise ärastumine, mitte-egokeskne ja vahendatud ligipääs teisele ja maailma mitmekülgsus — mis ei võimalda teise omastamist. Derrida tõlgendus vaatab olulistel kohtadel mööda neist aspektidest, mille tõttu on tema tõlgendus puudulik ja liialt hukkamõistev. Selles kriitikas on siiski ka paeluvaid tähelepanekuid Merleau-Ponty ihudevahelisuse kohta. Keskendun ise ja teise asendatavuse küsimusele, mille kaudu avaneb arutelu Merleau-Ponty filosoofias leiduvate paradoksaalsuste tarvilikkuse üle. Paradoksaalsus, mis teisesuhteid seletavatesse fenomenoloogilistesse struktuuridesse dünaamilisust loob, vastab teistega seotud pingelistele kogemustele meie elus. Merleau-Ponty ihudevahelisuses mõjutavad ja muudavad ise ja teine üksteist vastastikku. Seda võimaldab teise lähedus isele, milles aga ise ja teise vaheline distants ja erinevus ei kao.estopenAccessAttribution-NonCommercial-NoDerivatives 4.0 InternationalphilosophymagistritöödfilosoofiaThesis