Kutsar, Dagmar, juhendajaPent, RineTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondTartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut2016-06-202016-06-202016http://hdl.handle.net/10062/51932Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on vaadata isaks olemist läbi erinevate ajaetappide ning uurida teemat läbi sotsiaalkonstruktsionistlikku lähenemise. Uurimuse raames viisin läbi viis poolstruktureeritud intervjuud isadega, kes on, olid või plaanivad lähiajal olla lapsehoolduspuhkusel, et analüüsida nende arvamusi ja kogemusi seosest teemaga. Uurimusest selgus, et isade otsus jääda koju oli igati läbimõeldud otsus. Mitmed isad ütlesid, et üheks peamiseks kojujäämise põhjuseks oli see, et majanduslikult oli nii mõistlikum. Isad tõdesid, et kui otsus jääda lapsega koju oleks olnud majanduslikult perele kahjulik, siis nad ei oleks seda otsust langetanud. Samas toodi välja, et lapsega kojujäämise ja koos aja veetmisega kaasneb mentaalne heaolu. Isad tundsid, et nad saavad tööst puhata ja veeta aega lapsega. Teiste suhtumine isade kojujäämisesse oli pigem positiivne. Lähedased ja sõbrad toetasid läbimõeldud otsust, kuid isad tundsid, et ühiskondliku vaate järgi ei pruugita nende otsust mõista. Uurides isade käest, mis nad arvavad, miks ühiskondlik vaade lapsega kodus olevatest isadest ei pruugi alati mõistev olla, toodi välja eesvanemate- aegne peremudel. Intervjuudes öeldi, et kuna see pole tavaks, et isad jäävad lapsega koju, siis vajab see harjumist ning selle tõttu võib mõningate inimeste poolt hukkamõistmist tulla. Arvamus, et laps vajab esimestel aastatel pigem ema, on üks nendest mõtteviisidest, mis käib kaasas varasema peremudeliga. Uurimuses osalenud isad arvasid, et kuigi emade osalus lapse elus on tingimata oluline, siis ei pea see tingimata ema olema, kes esimestel aastatel lapsega kodus on. Pigem arvati, et tähtis on hooldajapoolne hool ja armastus, mida saavad mõlemad vanemad võrdselt pakkuda. Isad hindasid kõige rohkem lapsega koos veedetavat aega ning ühiseid tegevusi. Esile kerkis isade arvamus, et „hoolitsev isa“ on keegi, kes panustab enda aega aktiivselt lapse kasvatamisele ja tema arendamisele. Vastupidiselt sellele, et lapsed arenevad läbi isaga koos tehtavate tegevuste, tuli uurimusest välja, et ka isad arenesid koos lastega. Isad ütlesid, et lapse saamine ja temaga kodus olemine on viinud enesearenguni. Isad olid õppinud kohusetunnet ning nende väärtushinnangud olid kohati muutunud pigem perekesksemaks. Uurimuse üheks ülesandeks oli uurida isade tagasivaadet endi isade isaksolemisest. Sellest tuli välja, et isadel oli üldjuhul olemas isakujund, kuid see ei olnud alati nende bioloogiline isa. Isakujunditest räägiti positiivses võtmes ja austusega. Meenutati enam ühiseid tegevusi ja koos veedetud aega. Mida uuringus osalejad ise välja tõid, oli see, et otseselt isad neile isaks olemist õpetanud ei olnud, mehed ise olid õppinud isade käekäigust ja võtnud üle enda kasvatusse sarnaseid asju. Mida nad lootsid ka lastele edasi anda. Uurimuses osalenud isad lootsid, et nende lapsed mäletavad neid hoolivate isadena, kes alati olemas olid. Isad soovisid, et nende lapsed mäletaks nendega koos oldud aega ja tegevusi. See, millest nemad lapsena puudust tundsid või mida nad kõige paremini mäletavad, on see, mida nad soovivad enda lastele edasi anda. Seega on isade jaoks olulisel kohal lastele panustatav aeg. Võib ka nentida, et „hoolitseva isa“ konstruktsiooni mõiste ühiskonnas ei ole veel laialt levinud, kuid positiivne ja toetav suhtumine aitab kaasa selle mõtte levikule.etbakalaureusetöödisadlapsedlapsevanema-lapse suhekasvatusmeetodidmõjudlapsehoolduspuhkusThesis