Degtjarenko, Polina, juhendajaHaug, RometTartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondTartu Ülikool. Botaanika osakond2025-08-122025-08-122025https://hdl.handle.net/10062/114414Käesolev bakalaureusetöö koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Töö teoreetilise osa eesmärk on anda ülevaade eremiitpõrnika (Osmoderma barnabita) bioloogiast, ökoloogiast, uurimismeetoditest, kaitsest ja levikust. Töö praktilise osa eesmärk on läbi viia eremiitpõrnika uuring, kasutades feromoonpüüniseid, sealhulgas katsetada esmakordselt Eestis feromoonpüüniste meetodit ja täpsustada eremiitpõrnika levikut Eestis. Perekonna Osmoderma liikide süstematiseerimine on olnud keeruline ja segadust tekitav. Hetkel on eristatud holarktilises riikkonnas vähemalt 12 liiki. Eremiitpõrnika kui eraldiseisva liigi olemasolu kinnitati geneetiliste uuringute toel alles selle sajandi alguses. Eestis elav liik on O. barnabita, mitte O. eremita. Euroopas esineb kokku viis liiki, kuid nad on nii morfoloogiliselt kui geneetiliselt väga sarnased. Samuti on geneetilised uuringud näidanud populatsioonides kõrget sugulusristumist ehk pidevalt toimub lähedalt suguluses olevate isendite ristumine populatsioonis ning madalat geneetilist erinevust. Eremiitpõrnikas on üks Euroopa ja Eesti suuremaid mardikalisi, kes toitub kõdupuust ja puude õõnsustes leiduvast detriidist. Eremiitpõrnikas on levinud peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas ning Edela-Venemaal. Kuni 2022. aastani pärinesid eremiitpõrnika teadaolevad kaasaegsed leiud üksnes Koiva-Mustjõe maastikukaitsealalt. 2023. aastal registreeriti liigi esmakordne leid Abruka saarel. Eremiitpõrnika valmikud on värvuselt mustjaspruunid, roheka või läikiva pronksihelgiga, nende kehapikkus küünib 36 millimeetrini. Paaritumine toimub suvekuudel. Isased eremiitpõrnikad eritavad suguferomooni (R)-(+)-gamma-dekalatoon, et meelitada enda juurde emaseid. Paaritumine toimub kõdupuidus, tavaliselt detriidis. Emane isend muneb munad detriidi sisse, misjärel toimub looteline areng 3–4 nädalat. Areng munast valmikuni kestab keskmiselt 3–4 aastat, samas on see aeg varieeruv, olenevalt toidu rohkusest, kvaliteedist, aga ka ilmastikust. Eremiitpõrnikal esineb kolm vastse arenguetappi, mille lõppedes moodustab kookoni, kus toimub metamorfoos nukuks ning hiljem valmikuks. Eremiitpõrnika tüüpiliseks elupaigaks on valgusrikkad puisniidud, puiskarjamaad, alleed, pargid või lehtmetsades asuvad õõnsad puud, mis pakuvad neile nii haude-, toitumis- kui talvitumispaika. Tavaliselt valib eremiitpõrnikas haudepuuks vana hariliku tamme, harvem hariliku pärna või hariliku vahtra. Haudepuu tähtsaim tunnus on puuõõnsus, selle suurus ja asukoht. Eremiitpõrnikat leiab tihti vanast jämedatüvelisest haigest kuid elusast puust, kuna sellisel leidub sagedamini vajalikke mikroelupaiku – puuõõnsusi, kus esineb rohkelt detriiti, millest toituvad eremiitpõrnika vastsed. Oluline on ka maastiku avatus, eriti haudepuude avatus päikesele, mis võimaldab soojalembesel põrnikal haudepuude tüvedes areneda, vabalt lennata ja levida. Mikroelupaikade rohkus on oluline, pakkudes eremiitpõrnikale sobivaid talvitumis-, haude- ja toitumiskohti, mis on kriitilised liigi ellujäämiseks. Kaitse korraldamiseks on loodud Keskkonnaameti poolt eremiitpõrnika kaitse tegevuskava. Liigi kaitsmine toimub läbi tema elupaikade kaitse. Kaitse lühiajaliseks eesmärgiks on teadaolevate elupaikade kaitsekorra tagamine, Koiva puisniitudel ja -karjamaadel regulaarse hoolduse läbiviimine ning haudepuude arvu vähenemise vältimine. Pikaajalised kaitse-eesmärgid on suunatud teadaolevate populatsioonide säilitamisele. Kaitse hõlmab elupaikade regulaarset hooldamist (niitmine, karjatamine ja võsa eemaldamine puude tüvede ümbert ehk puude päikesele avamine), potentsiaalsete elupaikade otsimist ning teadlikkuse tõstmist liigi kohta. Eremiitpõrnika populatsioonide uurimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: feromoonpüüniseid, nutikaid feromoonpüüniseid, kõdupuu proove, õhuproove, tuvastuskoeri, raadiotelemeetrilisi uuringuid ning püük-taaspüük meetodit. The present bachelor’s thesis consists of a theoretical and a practical part. The theoretical overview describes the biology, ecology, research methods, conservation, and distribution of the eastern hermit beetle (Osmoderma barnabita) in Estonia. The aim of the practical part is to conduct a study on the eastern hermit beetle using pheromone traps, including testing the pheromone trapping methodology for the first time in the country and refining the knowledge of the species’ distribution in Estonia. The taxonomy of the Osmoderma genus has long been complex and confusing, with at least 12 species currently recognized in the Holarctic realm. The eastern hermit beetle (Osmoderma barnabita) was confirmed as a distinct species only in the early 21st century through genetic studies. In Estonia, the species present is O. barnabita, not O. eremita. Although five species occur in Europe, they are morphologically and genetically very similar. Genetic research has also revealed high inbreeding levels and low genetic diversity within populations. Osmoderma barnabita is among the largest beetles in both Europe and Estonia, feeding on decaying wood and other organic matter. Its range spans Central and Eastern Europe and southwestern Russia. In Estonia, the species was previously known only from the Koiva-Mustjõgi Landscape Conservation Area, but in 2023, it was also recorded for the first time on the island of Abruka. Adult eastern hermit beetles are dark brown to black with a greenish or bronze metallic sheen and can grow up to 36 mm long. Mating occurs in summer, when males emit the sex pheromone (R)-(+)-gamma-decalactone to attract females. Females lay eggs in detritus, with embryos developing in 3–4 weeks. The full life cycle from egg to adult takes about 3–4 years, depending on food quality, availability, and weather. Larval development includes three instars before pupation in a cocoon, from which the adult eventually emerges. The eastern hermit beetle typically inhabits sunlit wooded meadows, pastures, alleys, parks, and deciduous forests with hollow trees that support overwintering, breeding, and feeding. It prefers old trees like common oak, small-leaved lime, and Norway maple, especially those with large, well-placed cavities. These hollows provide the detritus-rich microhabitats essential for larval development. Open landscapes are also important, as they facilitate beetle dispersal. The availability of diverse microhabitats is critical for the Osmoderma barnabita´s survival. To support conservation, the Environmental Board of Estonia has implemented an action plan focused on habitat protection for the eastern hermit beetle. Short-term goals include the conservation of known habitats, maintaining the Koiva wooded meadows and pastures, and preserving breeding trees. Long-term efforts aim to sustain existing populations. Conservation actions include regular habitat maintenance (mowing, grazing, clearing brushes around trees and exposing trees to sunlight), searching for potential new habitats, and raising awareness about the species. Eastern hermit beetle populations are studied using various methods, including pheromone and smart traps, decaying wood and air sampling, detection dogs, radio telemetry, and mark-recapture techniques.etAttribution-NonCommercial-NoDerivs 3.0 Estoniahttp://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/3.0/ee/entomoloogiaOsmoderma barnabitaeremiitpõrnika levik EestisferomoonpüünisbakalaureusetöödThesis