Kõiv, Kerli, juhendajaLoopõllu, MargeTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondTartu Ülikool. Psühholoogia instituut2026-06-172026-06-172026https://hdl.handle.net/10062/122308Haridustee katkemine ja koolist eemaldumine on Eestis jätkuvalt oluline haridus- ja sotsiaalpoliitiline probleem. Kuigi varajase haridussüsteemist lahkumise määr on viimastel kümnenditel vähenenud, mõjutab probleem jätkuvalt ebaproportsionaalselt rohkem riskirühma kuuluvaid õppijaid ning on seotud negatiivsete tagajärgedega nii indiviidi heaolule, tööturuväljavaadetele kui ka sotsiaalsele kaasatusele (Eurostat, 2024; Kallip & Heidmets, 2017). Uuringud viitavad, et haridusest eemaldumine kujuneb sageli pikaajalise protsessina, milles põimuvad akadeemilised raskused, nõrk koolikuuluvustunne, vähene toetus ja vaimse tervisega seotud probleemid (Gubbels et al., 2019; Rumberger, 2011). Seetõttu on oluline mõista mitte ainult haridusest eemaldumise põhjuseid, vaid ka tegureid, mis toetavad õppijate kooli naasmist ja haridusteel püsimist. Magistritöö eesmärk oli luua praktikapõhine toetamise mudel õppijate kooli naasmise ja haridusteel püsimise toetamiseks. Töö teoreetiline raamistik ühendas COM-B käitumismudeli (Michie et al., 2011) ja enesemääramisteooria (Ryan & Deci, 2000), võimaldades käsitleda koolis püsimist õppija võimekuse, võimaluste ja motivatsiooni koosmõjus. Empiiriline osa põhines kvalitatiivsel uurimiskaval ning ekspertintervjuudel õpilasnõustajatega. Uuring keskendus õppijate kooli naasmist mõjutavatele teguritele, toimivatele sekkumistele ja toetavatele praktikatele. Tulemused näitasid, et õppijate kooli naasmist ja haridusteel püsimist toetavad eelkõige usalduslikud suhted, individuaalselt kohandatud tugi, õppija kompetentsuse kogemuse taastamine ning koolikeskkonna võime toetada autonoomiat ja kuuluvustunnet. Ekspertide hinnangul ei ole haridusest eemaldumine enamasti seotud ühe konkreetse teguriga, vaid kujuneb mitme omavahel seotud akadeemilise, psühhosotsiaalse ja keskkondliku mõjutaja koosmõjul. Samuti ilmnes, et tõhusad sekkumised eeldavad järjepidevat koostööd õppija, kooli, pere ja tugivõrgustiku vahel ning paindlikku reageerimist õppija muutuvatele vajadustele. Tulemuste põhjal loodi praktikapõhine toetamise mudel, mille keskseteks komponentideks on varajane märkamine, usaldusliku suhte loomine, õppija olukorra terviklik hindamine, individuaalse tegevusplaani koostamine, akadeemilise ja psühhosotsiaalse toe pakkumine ning regulaarne jälgimine ja toe kohandamine. Mudel lähtub arusaamast, et õppija koolis püsimine kujuneb võimekuse, võimaluste ja motivatsiooni koosmõjus ning sõltub autonoomia, kompetentsuse ja seotuse toetamisest. Töö järeldab, et õppijate haridusteel püsimise toetamine eeldab terviklikku, paindlikku ja järjepidevat lähenemist, mis ühendab akadeemilise, psühhosotsiaalse ja süsteemse toe. Loodud mudel pakub praktikutele raamistiku õppijate toetamiseks ning loob aluse edasistele uuringutele, mis keskenduvad mudeli rakendamise ja mõju hindamisele erinevates hariduskontekstides.ethttps://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/4.0/haridustee katkemine, COM-B käitumismudel, enesemääramisteooriamagistritöödThesis