Tamm, Maria, juhendajaGardner, Paul James, juhendajaTiitsmaa, TriinTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondTartu Ülikool. Psühholoogia instituut2018-06-062018-06-062018http://hdl.handle.net/10062/60349Käesolevas töös võeti aluseks Kishon-Rabin’i, Amir’i, Vexler’i ja Zaltz’i (2001) psühhoakustiline kuulmiskatse, mille põhjal mõõdeti katseisikute helikõrgustaju. Lisaks võeti antud töös aluseks Virtala, Huotilaineni, Partaneni ja Tervaniemi (2014) töö raames välja töötatud küsimustik, soovides teada saada, kuidas küsimustiku teel saadud vastused ja kuulmiskatse omavahel seostuvad. Katseid viidi läbi muusikute (n=21) ja mitte-muusikute (n=21) peal. Katse eesmärk oli mõõta ning eristada muusikute ja mitte-muusikute võimet tajuda puhastoonide sageduse eristamise piire kolmel erineval helikõrgussagedusel. Selleks viidi läbi kolme-intervalliline kaks-alla-üks-üles sunnitud valikuga (forced choice) meetod, kus esitati kolmel erineval sagedusel viitetoone (250, 1000 ja 1500Hz). Võrdlustoonid muutusid 250 Hz puhul 0,5 Hz ning 1000 Hz ja 1500 Hz puhul 1 Hz astme võrra. Tulemused näitasid, et küsimustikust saadud vastused ei ennusta olulisel määral katsetulemusi. Muusikute ja mittemuusikute katsetulemuste võrdlemisel leiti, et muusikute helikõrguse eristumise lävend on väiksem (250 Hz: m=0,66; 1000 Hz: m=1,095; 1500 Hz: m=5,523) kui mittemuusikutel (250 Hz: m=4; 1000 Hz: m=7; 1500 Hz: m=14,476).estopenAccessAttribution-NonCommercial-NoDerivs 3.0 Estoniahttp://creativecommons.org/licenses/by-nc-nd/3.0/ee/sageduse erinevuse lävendsageduse eraldaminevõrdlustooniddifference limen for frequencyfrequency discriminationcomparison tonesauditory perceptionmusiciansüliõpilastöödkuulmistajumuusikudThesis