Akkermann, Kirsti, juhendajaAsukül, KristineTartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskondTartu Ülikool. Psühholoogia instituut2014-09-172014-09-172014http://hdl.handle.net/10062/43470Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida varajases täiskasvanueas naistest (keskmine vanus 24.7 ± 0.6 aastat) koosnevas valimis (N=363) kontrollikaotuseta ja kontrollikaotusega ülesöömise mõju depressiivsusele, impulsiivsusele ja ärevusele. Lisaks vaadatakse ülesöömise ja 5-HTT genotüübi koosmõju depressiivsusele ning impulsiivsuse ja ärevuse vahendavat mõju sellele. Mõõtevahendina kasutati Montgomery-Ǻsberg’i depressiooni hindamise skaalat (MADRS-S), Barratti impulsiivsuse skaalat (BIS-11) ja Spielbergeri seisund- ja püsiärevuse skaalat (STAI). 5-HTT genotüüp määrati veeniverest. Tulemustest selgus, et kontrollikaotuseta ja kontrollikaotusega ülesööjad said kõrgemad skoorid depressiivsuse, impulsiivsuse ning seisundi- ja püsiärevuse skaalal, kusjuures kontrollikaotusega ülesööjate kõrgemad depresiivsuse, seisundi- ja püsiärevuse skoorid erinevad kontrollikaotuseta ülesööjate skooridest. Ülesöömise ja 5-HTT genotüübi koosmõju depressiivsusele ei olnud statistiliselt oluline, ent impulsiivsuse vahendava mõju korral ilmnes 5-HTT genotüübi ja ülesöömise koosmõju. Erinevus s/s-genotüübiga naiste kõrgemas depressiooni skooris kontrollikaotusega ülesööjate grupis muutus impulsiivsuse vahendava mõju korral teiste genotüüpidega võrreldes veelgi suuremaks. Seega kontrollikaotuse kogemine ülesöömisel seostub kõrgema distressi määraga, mida eriti kogevad s/s-genotüübiga naised.etmagistritöödliigsöömishäiredepressioonimpulsiivsusärevusThesis