Saare, Merli2008-05-232008-05-232008-05-23http://hdl.handle.net/10062/6353Androgeenid, testosteroon ja dihüdrotestosteroon (DHT) toimivad seondumisel androgeeni retseptorile (AR), mõjutades seeläbi androgeen-sõltuvate geenide transkriptsiooni ning stimuleerides ja säilitades spermatogeneesi. AR geeni ühenukleotiidsed polümorfismid (SNP-d) ning CAG ja GGN mikrosatelliitsed variatsioonid võivad mõjutada AR aktiivsust ning seeläbi meeste viljakust. Ensüüm 5α-reduktaas (SRD5A) redutseerib testosterooni sihtmärkkudedes bioloogiliselt aktiivseks DHT-ks. 5α-reduktaasi tüüp 2 geeni (SRD5A2) polümorfismide mõju ensüümi aktiivsusele on vähe uuritud. Antud töös uuriti kuue AR geeni ühenukleotiidilise polümorfismi, kahe trinukleotiidse kordusjärjestuse (CAG ja GGN) ning viie SRD5A2 geeni polümorfismi võimalikke seoseid idiopaatilise mehepoolse viljatusega. AR geenis tuvastati 13 sagedasemat haplotüüpi, millest HAP4 osutus riskihaplotüübiks (OR = 5,15; 95% CI = 1,75–15,15; p = 0,003). Samuti leiti, et CAG/GGN mikrosatelliitsete kordusjärjestuste arv ei erinenud uuritavates gruppides. SRD5A2 geeni SNP-de analüüsil leiti, et SNP2 G alleel oli seotud riskiga oligozoospermia (OR = 2,98; 95% CI 1,26 – 7,05; p = 0,013) ja azoospermia (OR =2,87; 95% CI 1,01 – 8,19; p = 0,048) tekkimiseks. Samuti leiti, et SNP1 C alleel, SNP3 A alleel ja SNP4 C alleel suurendasid riski viljatuse kujunemiseks.mehe viljatusandrogeeni retseptori geen5α-reduktaasi tüüp 2 geendissertatsioonidETDdissertationThesis