Ehin, Piret, juhendajaGering, MargusTartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskondTartu Ülikool. Riigiteaduste instituut2014-06-262014-06-262014http://hdl.handle.net/10062/42234Venemaa kaasmaalaste poliitika on suunatud endistel NSVL-i aladel elanud inimestele, venekeelsetele kogukondadele ning nendele, kes tunnevad vaimset sidet vene keele, kultuuri ja riigiga. Akadeemilistes käsitlustes on lisaks Venemaa kaasmaalaste poliitika ametlike eesmärkidele – näiteks vene keele ja kultuuri levitamine –tähelepanu juhitud ka selle programmi varjatud külgedele. Enamasti mõistetakse selle all Venemaa välispoliitilisi ambitsioone hoida endisi NSVL-i riike enda mõjualas. Eesti kui mitmerahvuseline- ja kultuuriline riik on kodupaigaks paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele, keda Venemaa peab enda kaasmaalasteks. Eesti üks julgeolekuasutustest, nimelt Kaitsepolitseiamet, on korduvalt oma aastaraamatutes viidanud Venemaa kaasmaalaste poliitikale kui julgeolekuohule Eesti riigile. Lähtuvalt sellest on käesoleva magistritöö eesmärk uurida, kas ja kuidas on Venemaa kaasmaalaste poliitika julgeolekustatud Kaitsepolitseiameti ametlikus diskursuses. Teoreetilise raamistikuna on kasutatud Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise teooriat, mis arenes eeskätt Külma sõja järgsel perioodil, kui julgeoleku mõiste omandas laiema kontseptsiooni. Julgeolekustamise teoorias on keskne roll julgeolekustajal, kes defineerib kõneakti kaudu julgeolekuohu referentobjektile. Metodoloogilisest aspektist on aluseks võetud diskursuseanalüüs, mis käesoleva töö kontekstis väljendub ennekõike Lene Hanseni mudeli ja Juha Vuori kõneakti teooria kaudu. Töös analüüsitud 26 kõneakti, mis pärinevad Kaitsepolitseiameti aastaraamatutest, näitasid, et julgeolekuohuna konstrueeritud Venemaa kaasmaalaste poliitikas nähakse ohtu Eesti riigile ja Eesti venekeelsele elanikkonnale, keda üritatakse mõjutada.etmagistritöödKaitsepolitseiametvälispoliitikajulgeolekVenemaaEestiThesis