Kreegipuu, Kairi, juhendajaTamm, Maria, juhendajaVeere, KatrinTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondTartu Ülikool. Psühholoogia instituut2016-07-062016-07-062016http://hdl.handle.net/10062/52356Käesolevas uurimuses kasutati etalonpaaridega ajahindamise ülesannet, et selgitada visuaalsete distraktorite ja enesetunde mõju, kui katseisikul (N=32, neist 9 meest, Mvanus =23 aastat) tuli hinnata stiimulite kestust sarnasemaks kas lühikesele (215ms) või pikale etalonstiimulile (815ms). Varasemad uuringud on kinnitanud, et sisendi tajulise koormuse või ärgastustaseme tõus suurendab taktiseadjast välja saadetud impulsside arvu, mis tõstab sisemise kella kiirust ja reaalaega tajutakse mööduvat aeglasemalt. Antud uuringu tulemustest selgus, et katseisikute ajalise kestuse hinnangu täpsus ei muutunud oluliselt, kui visuaalse kaasneva töötluse mahtu suurendati stiimuli mustri või liikumisemulje abil. Taktiseadja võib küll rohkem impulsse produtseerida, kuid tähelepanu roll lülitile, mis reguleerib kogujasse impulsside salvestamist, ja töömälu roll kestuste kontrollil võivad kompenseerida nii kiirema takti kui ka subjektiivse väsimuse. Suuremat mõju ajahinnangule omas emotsionaalne seisund.etsisemine kellsubjektiivne ajatajuvisuaalsed distraktoridetalonpaaridega ajahindamise ülesanneinternal clocktime perceptionvisual distractiontemporal bisection tasküliõpilastöödThesis