Möls, Märt, juhendajaLaaneväli, AnnaTartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondTartu Ülikool. Matemaatika ja statistika instituut2020-02-142020-02-142020http://hdl.handle.net/10062/67117Proovis sisalduva bakterite DNA sekveneerimisel on võimalik öelda, milliste bakterite DNAd proovis nähti ning mis koguses. Sekveneerimisel saadud andmeid on võimalik analüüsida vähimruutude, mittenegatiivsete vähimruutude või suurima tõepära meetodit kasutades, tuvastamaks bakterite tüvesid ning hindamaks nende k-meeride katvust. Magistritöö eesmärgiks on võrrelda kolme nimetatud meetodi käitumist sekveneerimisvigade olemasolu korral, vastavalt vigadega arvestades kui arvestamata. Vaatlusaluseid meetodeid rakendatakse ka ühe reaalse proovi sekveneerimisel kogutud andmete (saadud Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudist) analüüsil.estopenAccessAttribution-NonCommercial-NoDerivatives 4.0 Internationalmittenegatiivne vähimruutude meetodsuurima tõepära meetodk-meeridsekveneerimineR (programmeerimiskeel)non-negative least squares methodsequencingR (programming language)maximum likelihood methodk-mershindaminevähimruutude meetodDNAestimationleast squares methodinfo:eu-repo/semantics/masterThesis