Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus

Date

2011-07-05

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

Käesolev doktoritöö uurib moderniseerumisprotsessi eri tahkude representatsioone J. Randvere (Johannes Aaviku) „Ruthis” (1909), F. Tuglase „Felix Ormussonis” (1915) ning A. H. Tamm¬saare ilukirjanduslikes tekstides ja artiklites. Kõnesole¬vaid representatsioone vahendavad mo¬dern¬suse diskursused ehk sellised kõne¬lemis-, mõtlemis- ja tajumisviisid, mille kogemis- ja huvi¬¬valdkonnaks on mo¬dernsus. Siinne töö, mis koosneb seitsmest avaldatud artiklist ja ulatuslikust sissejuhatusest, keskendub peamiselt dekadentsi diskursiivse struktuuri analüüsile. Kuna nüüdisaja kultuuriuuringud toetuvad eeldusele, et kõik modernsuse diskursused on soolisustatud, keskendub osa doktoritööst dekadentsi diskursiivse struktuuri soolisustatuse esile toomisele ning analüüsib selles seoses dekadentsi ja antifeminismi diskursuse omavahelisi suhteid. Uurimuse teoreetiline raamistik kasvab välja poststrukturalismi ja kultuuri diskursiivse analüüsi meetoditest. Dekadentsi on käesolevas töös analüüsitud dialoogis soome, angloameerika ja saksa nüüdisaegsete dekadentsiuurijatega, kes kohandavad Foucault’ diskursuseanalüüsi meetodit 19. ja 20. sa¬jandi vahetuse ilukirjanduslikes jm tüüpi kultuurilistes tekstides esineva dekadentsi diskursiivse struktuuri esile toomiseks (vt Dijkstra 1986; Spackman 1989; Lyytikäinen 1998; 2003; Molarius 2003; Constable jt 1999; Kafitz 2004; Potolsky 2005, Morley 2005). Esimene ja kõige hilisem dissertatsiooni kaasatud artikkel (I) keskendub dekadentsi diskursiivse struktuuri avamisele peamiselt Tammsaare kahes ilukirjanduslikus tekstis. Järgnevad kaks artiklit (II, III) on seotud antifeminismi ja dekadentsi diskursuse vahendaja Otto Weiningeri tekstiga Geschlecht und Charakter (1903), mida loeti laialdaselt mitmel pool 20. saj alguse Euroopas ja Eestis. Weiningeri tekst joonistab teravalt välja nii dekadentsiga assotsieeruva hierarhilise sooerinevuste struktuuri kui selle diskursuse teised soolisustatud elemendid. Mainitud kaks artiklit avavad selle weiningerliku diskursiivse struktuuriga seostuvaid lausungeid Tammsaare tekstides ja J. Randvere „Ruthis”. Järgnevad kolm artiklit (IV, V, VI) analüüsivad võrdlevalt ja eri vaatenurkadest Tuglase „Felix Ormussoni”, J. Randvere „Ruthi” ja Tammsaare tekste, seostades need tekstid dekadentsi seisukohalt oluliste intertekstidega (Gautier, Baudelaire, Bourget, Nietzsche, Simmel) ja analüüsides sellist närvilise tundlikkuse struktuuri, mida prantsuse dekadentide-sümbolistide hulgas on nimetatud ennui (ingl k spleen). Viimane artikkel (VII) seostub Hippolyte Taine’i kolmikmõju teooria retseptsiooniga dekadentsi diskursiivse struktuuri kaudu Aino Kallase essee¬kogumikus „Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned” (1918/1921).
This doctoral dissertation examines the representation of different aspects of the modernization process in key literary texts of the Young Estonia movement: the essay-novella „Ruth”, by J. Randvere (alias J. Aavik, 1909), the novel „Felix Ormus¬son” by Friedebert Tuglas (1915), and selected works by A. H. Tamm¬saare. These representations of modernity are mediated by discourses of modernity: ways of perceiving, thinking, and speaking the experience of „being modern”. The focus of the dissertation, which consists of seven published articles and an extended introductory chapter, is specifically on the discourse of decadence, the impact of which is readily discernible in the literary works and criticism of the three authors. Recent research has emphasized that discourses of modernity are gendered discourses; a second argument of the dissertation thus explores the relations between the discourse of decadence and the discourse of antifeminism in the works of the three Estonian writers. This dissertation approaches decadence using methods drawn from post¬struc¬tu¬ralism and discursive cultural analysis, derived from dialogue with Finnish, Anglo-American and German researchers of decadence, who them¬selves have adapted Foucauldian approaches to analyze the discursive structure of decadence in literary texts of the turn of the 19th/20th century (Spackman 1989; Lyytikäinen 1997, 2003, Molarius 2003, Constable et al 1999; Kafitz 2004; Potolsky 2005, Morley 2005). The first article (I) included in the dissertation is the most recent, and con¬sists of a reading of two of A. H. Tammsaare’s works by means of and through its instantiations of the discourse of decadence. The following two articles (II and III) are concerned with the immensely popular and widely read mediator of antifeminism and decadence, Otto Weininger, whose text Geschlecht und Charakter (1903) was also read with curiosity and interest in Estonia. Weininger’s text sharply out¬lined gender typology within decadence and other gendered structures of the discourse; the two articles explore the dissemination and dispersion of Weinin¬ger’s discursive repertoire in the texts of A. H. Tammsaare and in the „sympto¬matic text” by J. Randvere. The next three articles (IV, V and VI) are com¬parative analyses of Tuglas, Randvere and Tammsaare with various foci, inclu¬ding gender and the structure of sensibility known from the French symbolists as „spleen”. The final article (VII) concerns the analysis of decadent discourse and the reception of Hippolyte Taine’s literary positivism in Aino Kallas’ essay collection „Young Estonia: Portraits and Outlines”, a retrospective on the Young Estonia authors and their intellectual matrix (1918).

Description

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

Keywords

dissertatsioonid, kirjandusteooria, kirjandusfilosoofia, modernism, dekadents, diskursusanalüüs, kirjandusajalugu, kirjanduskriitika, Eesti, 20. saj. 1. pool, intertekstuaalsus, literary theory, literary philosophy, modernism, decadence, discourse analysis, history of literature, literary criticism, Estonia, first half onf the 20th century, intertextuality, kirjandusteooria, kirjandusfilosoofia, modernism

Citation