Suvise piirkiiruse tõstmata jätmine kui liikluspraktikate muutmise vahend
Date
2013
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, milline on suvise piirkiiruse tõstmata
jätmise kui liikluskultuuri parandava meetme tõlgendus asjaosaliste seas ja kuidas see
asetub tänaste sõidupraktikate konteksti. Asjaosalistena käsitlesin otsuse vastuvõtjaid,
vahendatud kommunikatsioonis sõnavõtnuid ja probleemsesse sihtrühma – 25-30-
aastased mehed – kuuluvaid sõidukijuhte. Töö väljundiks on soovitused, mida
liiklusregulatsioonide kommunikatsioonis silmas pidada. Eesmärgi täitmiseks kasutasin
seminaritöö raames tehtud ekspertintervjuusid, suvise piirkiiruse tõstmata jätmist arutava
istungi protokolli, otsusest teavitavat pressiteadet ja antud töö raames tehtud vahendatud
kommunikatsiooni analüüsi, kolme autojuhiga tehtud semi-struktureeritud intervjuusid
ning juhtidega läbiviidud vaatlust.
Ekspertintervjuudega püüdsin välja selgitada, millised on ekspertide arusaamad täna Eesti
liikluskultuuri kujundavatest teguritest ja selle parandamise vahenditest ning milline
tähendus on seejuures suvise piirkiiruse tõstmata jätmise otsusel ja selle
kommunikatsioonil. Istungi protokoll ja pressiteade võimaldasid hinnata objektiivset
otsustamisprotsessi ja otsuse reaalset kommunikatsiooni. Selgus, et liikluskultuuri
nähakse tervikuna, kus käitumist kujundavad nii materiaalne ruum, juhtide tähendused,
kui ka kompetentsid. Liiklusprobleemide lahendamisel peetakse vajalikuks rakendada
mitmeid erinevate praktikaelementide ümberkujundamisele suunatud meetmeid korraga.
Suvise piirkiiruse tõstmata jätmist nähakse seejuures kui kiiret ja ressursse mittenõudvat
lahendust, mis muudab liikluse ühtlasemaks ja parandab liikluskultuuri kompetentside
tasandil. Kommunikatsioonis jäi aga kõlama otsuse seos kiiruse ületamise ohjeldamisega. Kasutades kvalitatiivset sisuanalüüsi, uurisin ka, kuidas tõlgendatakse otsust vahendatud
kommunikatsioonis (ajakirjanduslikud artiklid ja netikommentaarid). Vahendatud
kommunikatsioonis omistati otsusele piirav-sanktsioneeriv tähendus. Kui otsuse
pooldajad nägid suvise piirkiiruse tõstmata jätmisel kasu juhtide kompetentside
parandamisel, siis vastased kahtlesid, et otsus suudab seda eesmärki täita, sest takistuseks
on teised liikluspraktika elemendid. Tulenevalt sellest, et otsuse kasu oli küsitav ja selle
ametlikul kommunikatsioonil puudusid otsusega ammendavad põhjuslikud seosed, mis oleksid arvamuse ümber kujundanud, omistati vahendatud kommunikatsioonis suvise
piirkiiruse tõstmata jätmisele sisutu lahenduse tähendus, kaheldes otsustajate
kompetentsides tegelikke liiklusprobleeme märgata ja neile sobiv lahendus leida või
seostati otsus ametnike varjatud huvidega.
Ka probleemse sihtrühma seas langes otsuse tõlgendus paljuski kokku sellega, mida
arvasid otsuse kriitikud vahendatud kommunikatsioonis. Vahendatud kommunikatsioonil
oli probleemse sihtrühma arusaamu võimendab või koguni ümberlükkav jõud ja seda
kaalukausiga otsuse kriitikute poole.
Ka probleemse sihtrühma liikluskäitumine praktilisel tasandil oli kooskõlas selle arusaamadega
liiklusohutusest. Ometi ei suhestunud praktiline käitumine suvise piirkiiruse
tõstmata jätmise otsusega. Tegelik käitumine oli suhestatud ennekõike kontekstiliste ja
sisemiste teguritega ja normidega vaid kontrolli mõjuväljas. Sõidukiirus oli pea igas
olukorras lubatust suurem, kuid seejuures teadvustatud vaid kontrolli korral. Nii nagu
diskursiivsel, taotleti ka praktilisel tasandil ühtlase liiklemise nimel personaalset
maanteeruumi.
Suvise piirkiiruse tõstmata jätmise kommunikatsioon oli paljuski normidepõhine, jättes
arvestamata, et liiklus on terviksüsteem, kus käitumine ei sõltu vaid indiviidist, vaid ka
teistest teguritest, sh materiaalsest ruumist. Selline ühekülgne kommunikatsioon ei
suhestunud seetõttu hästi ka probleemse sihtrühma liiklusarusaamadega, takistades
soovitud muutust tähenduste tasandil. Otsuste positiivse tõlgenduse ja juhtide tähenduste
muutmise seisukohast võib liikluskorraldajatele soovitada heita regulatsioonide
kommunikatsioonis kõrvale normidepõhine esitlusviis ja keskenduda kontekstile. Samuti
on oluline lähtuda kontekstist ka liiklushariduses.
Edaspidistes uuringutes tasuks teema ammendamiseks võrrelda liiklusarusaamu, -
käitumist ja otsuse tõlgendust erinevate sihtrühmade seas või soopõhiselt.