1. TÜ väitekirjad alates 2004. Kaitstud doktoritööd, teadusmagistritööd. Doctoral theses, PhD, MSc, MPhil.

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/3

Vanemad väitekirjad on kättesaadavad raamatukogu digiteeritud kollektsioonides Dissertatsioonid, kuni 2004: https://hdl.handle.net/10062/6

Teised Tartu Ülikooli lõputööd - üliõpilastööd, magistritööd, bakalaureusetööd - on instituutide kollektsioonides.

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 3544

The risk society’s stabilisation failure? an analysis of NATO and the international security assistance force in Afghanistan
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-17) McNamara, Eoin Micheál; Berg, Eiki, juhendaja; Kasekamp, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolevas doktoritöös käsitletakse Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) stabiliseerimise ebaõnnestumist Afganistanis Afganistani stabiliseerimine oli ülemaailmse terrorismivastase sõja keskmes, mille käigus NATO rakendas märkimisväärseid tsiviil- ja sõjalisi ressursse, toetamaks ülesehitustöid nõrkades riikides ja ennetamaks globaalseid riske. Külma sõja järgses unipolaarsuses jäi Lääne sekkumisele ja stabiliseerimisele suunatud strateegia suuresti vaidlustamata. Vaatamata materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Kuid materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele vaatamata jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Sellest tuleneb ka käesoleva doktoritöö uurimisprobleem, mis keskendub riskiühiskonna kontseptsiooni seletusvõimele julgeoleku-uuringutes. Riskiteoreetikud väidavad, et hilismodernsus on oluliselt muutnud lääneriikide ja lääne organisatsioonide strateegilisi väljavaateid, mis tõstatab küsimuse, kas NATO ebaõnnestumine Afganistani stabiliseerimisel tulenes riskiühiskonna põhiliste kontseptuaalsete omadustega seonduvatest eksimustest? Selles väitekirjas analüüsitakse riskiühiskonna omadusi ning uuritakse nende mõju stabiliseerimispoliitikate puudujääkidele. Töös tuvastatakse viis põhitunnust: riskiühiskonna lähtepunktiks on „ohutus ennekõike“, see prioriseerib utilitaarseid tulemusi, see rõhutab globaliseerumise süvendatud riske, see on tulevikku suunatud ja rõhub ennetusele, ning see püüab järjepidevalt riske juhtida. Keskendudes rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) missioonile aastatel 2002 kuni 2014, väidab doktoritöö, et riskiühiskonna karakteristikud mõjutasid paljusid NATO stabiliseerimispüüdluste ebaõnnestumisi Afganistanis suurel määral. NATO ebaõnnestumised osundavad riskiteooria vastuolule, mille kohaselt julgeolekut küll tähtsustakse, kuid strateegiline ambitsioon on väike. NATO ärevust tekitav „ohutus ennekõike“ vaade tingis arvukalt mittepühendunud tsiviil- ja sõjalisi poliitikaid. Kuid NATO Afganistani-kogemus paljastas ka mõningaid olulisi kõrvalekaldeid riskiteooriast. Riskiteooria pisendab ideoloogilisi mõjusid poliitikatele, kuid liberaalse ideoloogia killud mõjutasid siiski mõningaid vigasid stabiliseerimispoliitikates.
A method for information security and privacy management in smart solutions
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-14) Bakhtina, Mariia; Matulevičius, Raimundas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kujutage ette uut nutikat parkimislahendust, mis võimaldab teil parkida oma sõidukit mobiilirakenduse abil. Selline rakendus võimaldab teil parkida parklatesse, mis kuuluvad ükskõik millisele ettevõttele riigis. Samas rakenduses saate teatada ka teiste sõidukite ebaseaduslikust parkimisest ning vaadata üle oma parkimispiletid ja trahvid valesti parkimise eest. Sinu kui lõppkasutaja jaoks näeb rakendus välja nagu üks süsteem. Sellegipoolest koosneb see mitmest parklaomaniku, rakenduse arendusettevõtte ja kohaliku parkimiskorraldaja hallatavast süsteemist. Kuna igal ettevõttel on juba enda arendatud süsteemid olemas, kasutavad nad neid ja lepivad kokku ainult nende integreerimises. Kuigi eeldatakse, et iga eraldi ehitatud süsteem on turvline ja kaitseb andmeid, muudab iga eraldiseisva süsteemi integreeriminesüsteemi keerulisemaks ja uutele turvaohtudele ja andmeleketele vastuvõtlikumaks. Senised traditsioonilised turvameetmed koostati teistsuguste olukordade jaoks, mistõttu on vaja rohkem panusada, et kaitsta arendatavaid nutisüsteeme. Me pakume selle lünga täitmiseks välja infoturbe ja privaatsuse haldamise meetodi nutilahendustes. See meetod peaks aitama ettevõtteid, kes soovivad pakkuda oma infosüsteemi uue nutika lahenduse komponendina. Seega peaks meetod tagama, et vastloodud nutika lahenduse süsteem kaitseb nii kasutajate kui ka ettevõtete tundlikke andmeid. Kavandatav meetod aitab ettevõtteid kolmes etapis. Esiteks aitab see määratleda, kuidas ettevõtted oma süsteemis teavet kaitsevad ja kas nutilahenduse integratsioon võib olla vastuolus olemasolevate eeldustega. Teiseks näitame, kuidas ettevõtted saavad kasutada olemasolevaid tööriistu, et kontrollida, kas nende süsteemid ikka vastavad integratsiooni puhul kohalikele privaatsusregulatisoonide nõuetele. Kolmandaks pakume välja kaks identiteedihaldussüsteemi kavandit, mis võimaldavad mittetraditsioonilistel usalduslikel eeldustel kaitsta vahetatud andmeid partneritega.
Role of mitochondrial dynamics in Wolfram syndrome
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-14) Liiv, Mailis; Kaasik, Allen, juhendaja; Vaarmann, Annika, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Neuroarengulised ja neurodegeneratiivsed haigused on tänapäeva ühiskonnas oluliseks elukvaliteedi vähendajaks ja majanduslikuks koormaks. Seniste uuringute jooksul on saanud selgemaks, et ajuhaiguste väljakujunemises võib olla oluline osa mitokondrite ehituse ja/või talitluse kõrvalekalletel. Mitokondrid on dünaamilised organellid, mis tähendab, et nad liiguvad aktiivselt mööda närvirakkude jätkeid ringi, ühinevad (fusioon) ja lahknevad (fission) omavahel ning vigased/üleliigsed mitokondrid suunatakse lagundamisele (mitofaagia). Wolframi sündroom (WS) on harvikhaigus, mis avaldub progressiivsete neuroendokriinsete kõrvalekalletena, nagu magediabeet, diabeet, optiline atroofia ja kurtus. Haiguse avastamise ja kirjeldamise järel peeti seda kauaaegselt mitokondriaalseks haiguseks. Hiljem avastati, et WS põhjustavad mutatsioonid WFS1 (WS1) ja CISD2 (WS2) geenides, mille poolt kodeeritud valgud paiknevad endoplasmaatilise retiikulumi (ER) ja mitokondrite ühenduskohtades. Senini ei ole teada, millised on WFS1 ja CISD2 täpsed ülesanded rakkudes. WS1 peetakse peamiselt ER haiguseks, sest varem on leitud WFS1 osalemist ER stressi ning rakusisese kaltsiumi tasakaalu regulatsioonis. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada mitokondriaalse dünaamika rolli WS rakuliste mehhanismide hulgas kasutades katseklaasimudelit ja otsida võimalikke farmakoloogilisi sekkumisi, mis aitaksid leevendada tekkinud kõrvalekaldeid mitokondrite talitluses ja närvirakkude arengus. Uurimistöös leiti, et WFS1 puuduse korral vähenes mitokondrite fusioonide sagedus ja mitokondrid olid lühenenud. Lisaks oli suurenenud mitokondrite lagundamine ja seeläbi vähenenud ka mitokondrite tihedus närvirakkude aksonites. Mitokondrite dünaamika muutuseid seostati membraanipotentsiaali languse ja ATP tootmise vähenemisega, mis omakorda viis närvirakkude arengu aeglustumiseni. Seejärel leiti, et kõrvalekalded mitokondrite dünaamikas ja bioenergeetikas olid seotud häirunud kaltsiumi tasakaaluga ER-s ja vähenenud kaltsiumi vooludega ER-st mitokondritesse. WFS1 puuduse korral esinevaid kõrvalekaldeid mitokondrite dünaamikas ja närvirakkude arengus aitasid leevendada keemilised ained, mis taastasid kaltsiumi tasakaalu ER-s ja mitokondrites. Kokkuvõttes laiendavad antud doktoritöö tulemused praeguseid teadmisi WS rakulistest mehhanismidest ning võivad olla abiks tulevikus uute ravimite väljatöötamisel. Antud tulemustest järeldub, et neuroloogiliste sümptomite väljakujunemisel võib olla oluline roll vähenenud energiatootmisel närvirakkudes, mille põhjusteks on omakorda nii mitokondrite dünaamikahäired kui ka ER-mitokondrite kaltsiumi voolude vähenemine.
Heterostylous plants in an era of global change: the role of local, landscape and climatic factors
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-09) Kivastik, Marianne; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised kiired kliima- ja maakasutuse muutused ohustavad elurikkuse erinevaid tahke. Eriti tundlikud on maastikumuutustele loomtolmlevad ja keeruka paljunemissüsteemiga taimeliigid, näiteks erikaelsed liigid. Erikaelsus ehk heterostüülia on taimetunnus, mille puhul koosneb taimepopulatsioon kahest või kolmest morfoloogiliselt erinevast õietüübist, mis erinevad üksteisest tolmukate ja emaka paigutuse poolest õie sees. Erikaelsuse eesmärk on soodustada tolmlemist eri õietüüpide vahel ja takistada nii iseviljastumist kui ka viljastumist sama õietüüpi omava taimega. Ühes populatsioonis peaks õietüüpe olema ligikaudu võrdselt, tagamaks kõrgeim paljunemisedukus. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli uurida, millised maastikulised ja klimaatilised tegurid mõjutavad erikaelseid liike ning millised geneetilised ja evolutsioonilised tagajärjed võivad kaasneda maakasutuse- ning kliimamuutustega. Leidsin, et populatsioonisuurus on üks tähtsamaid erikaelsete liikide õietüüpide optimaalset tasakaalu mõjutavaid tegureid. Vastupidiselt eeldusele, et erikaelsete liikide populatsioonides on õietüüpide osakaal võrdne, tuvastasin hariliku nurmenuku (Primula veris) populatsioonides ühe õietüübi domineerimise. Töö tulemused näitasid, et hariliku nurmenuku õietüüpide tasakaalu mõjutavad ka mitmed maastiku- ja klimaatilised tegurid, näiteks inimasustuse tihedus, asulate ja ehitiste osakaal maastikus, looduslike elupaikade kadumine ja sademete hulk. Viimaks tuvastasin, et paigast nihkunud õietüüpide tasakaal võib viia geneetilise mitmekesisuse languseni, mis võib omakorda kahandada populatsioonide kohasust ja pikaajalist kohastumisvõimet. Doktoritöö tulemused näitavad, et erikaelsed taimeliigid on kiiretele maastiku-, aga ka kliimamuutustele haavatavad, ning tõstavad esile looduslike elupaikade säilitamise ja kaitse olulisust loomtolmlevate taimede hea käekäigu tagamiseks.
Function of adhesion molecules and signalling pathways in human endometrial and embryonic models
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-03) Stepanjuk, Artjom; Salumets, Andres, juhendaja; Ingerpuu, Sulev, juhendaja; Peters, Maire, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Antud doktoritöö uurib naiste viljakust reguleerivaid molekulaarseid mehhanisme, mille mõistmine pakub olulisi teadmisi reproduktiivtervise kohta. Doktoritöös tuvastati uued molekulaarsed rajad, mis on seotud endomeetriumi ettevalmistumisega embrüo implantatsiooniks ehk pesastumiseks. Töö teostamiseks on kasutatud erinevaid molekulaarbioloogilisi meetodeid, nagu geenide ja valkude ekspressioonanalüüs, in vitro mudelid ja erinevad histotehnikad. Tulemused näitavad, et mutsiinid mängivad olulist rolli endomeetriumi vastuvõtlikkuses. MUC20 ekspressioon tõuseb oluliselt kesk-sekretoorses faasis, viidates regulatiivsele koostoimele MET-retseptoriga, mis mõjutab epiteelirakkude adhesiooni ja morfogeneesi. Teine oluline avastus puudutab ROCK2 kinaasi rolli strooma detsidualiseerimise protsessis, mis valmistab endomeetriumi ette implantatsiooniks. Suurenenud ROCK2 ekspressioon ja aktiivsus põhjustavad stroomarakkudes muutusi ROCK/LIMK/cofilin raja kaudu, soodustades implantatsiooniks vajalikku sekretoorset fenotüüpi. Embrüoidkehade kui inimese embrüo alternatiivse mudeli kasutamine pakub teadlastele väärtuslikke teadmisi, kuna inimese embrüotega manipuleerimine on eetilistel põhjustel piiratud. Käesolev uuring näitab, et integriin β1 blokeerimine häirib embrüoidkehade moodustumist in vitro, rõhutades selle olulist rolli embrüo rakkude adhesioonis. Antud doktoritöö annab uusi teadmisi endomeetriumi ja implantatsiooni bioloogiast. Tulevased uuringud peaksid põhjalikumalt uurima detsidualiseeritud endomeetriumi ja embrüo vahelisi molekulaarseid interaktsioone ja valideerima pakutud hüpoteetilisi mudeleid. Endomeetriumi rakkudes toimuvate mesenhümaalse-epiteliaalse ja vastupidi epiteliaalse-mesenhümaalse üleminekute uurimine on oluline implantatsiooni keerulise dünaamika mõistmiseks. Kuigi on veel palju lahtiseid küsimusi, rõhutab see doktoritöö embrüo implantatsiooni kui inimeste reproduktsiooni jaoks hädavajaliku protsessi keerukust ja fundamentaalset tähtsust.
Advancing urban and agricultural monitoring using Sentinel-1 synthetic aperture radar data
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-03) Koppel, Kalev; Oja, Tõnu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus ja täppisteaduste valdkond
Väitekiri keskendub Euroopa Kosmoseagentuuri Sentinel-1 tehisava-radari (SAR) andmete kasutamisele hoonestuse ja rohumaade kaugseires. Radaripiltide eeliseks võrreldes optiliste satelliidipiltidega on sõltumatus pilvkattest ja päikesekiirgusest. Niisiis pakuvad nad pidevat ja tihedat andmestikku nutikate seirelahenduste loomiseks, et säästa suures mahus nt linnaplaneerijate või PRIA inspektorite tööaega. Hoonete tuvastamiseks radaripiltidelt pakkusime välja uue meetodi ning võrdlesime selle tulemusi juba varem kasutatud meetoditega. Uurimisaladena valisin välja Tallinna ja Ida-Virumaa. Tulemused olid lootustandvad – tihedama hoonestusega piirkondades oli uus meetod täpseim, kuid jäi pisut alla hõredama hoonestusega aladel. Järgmiseks huvitas mind, kuidas mõjutavad hoonete omadused, nagu kõrgus, materjal, orientatsioon ja kuju, radarisignaali tagasipeegeldust. Kinnitust leidsid mitmed nii talupojatarkusest kui ka füüsikateooriast lähtuvad seaduspärasused. Eks suuremad ja kõrgemad asjad ole ka radarile paremini näha ning metall särab paremini kui puit. Aga kui hoone on „vale“ nurga all, võib ta radari jaoks hoopis nähtamatuks muutuda. Lõpuks uurisin, kuidas on võimalik kosmose-radariga tuvastada põllutöid. Nimelt tuleb PRIA toetusi saavatel põllumeestel rohumaid kindlal ajal niita ning PRIA peab omakorda kontrollima üle, kas töö sai korralikult tehtud. Satelliidipiltide aeg-ridadest eristuvad selgelt nii niitmise kui ka kündmise mustrid, kusjuures mõlemal on erinev sõrmejälg. Seda eripära teades arendas kaigseire ettevõte KappaZeta OÜ koostöös Tõravere Observatooriumi, CGI Eesti AS ja STACC OÜ-ga PRIA-le niitmise tuvastamise rakenduse „Satikas“. Kokkuvõtteks tõestasin uuringuga Sentinel-1 tehisava-radari andmete suurt potentsiaali nii linnaruumi kui ka põllumajanduse kaugseires ja avardasin võimalusi mitmete innovaatiliste rakenduste väljatöötamiseks.
Poetical features of the Peshitta psalter: A comparative study of the Hebrew and Syriac psalms
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-03) Vasheghanifarahani, Amir; Nõmmik, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Võttes arvesse varasemaid uurimusi Pešitta tõlketehnika kohta, on käesoleva doktoritöö eesmärk uurida, kuidas heebrea poeetilised struktuurid kajastuvad Pešitta süüriakeelsete psalmide tõlkes, et jõuda uue lähenemiseni süüria psalmide uurimises. Käesoleva uurimuse aluseks on Psalmid 8, 19, 29, 86, 96, 120, 124, 146 ja võrdluseks mittekanooniline Psalm 155. Väitekirjas tegeletakse Pešitta psalmidega vormikriitilisest vaatenurgast, tuvastades ja analüüsides stroofistruktuure ja erinevaid poeetilisi vahendeid, nagu stroofimarkerid, sõnakordus, kõlakujundid (eriti algriim), parallelism ja värsimõõt, mis arvestab nii sõnade, silpide kui ka konsonantide arvuga. Võrdleva raamistiku eesmärk on analüüsida süüria psalmide struktuuri- ja stiilielemente, kasutades heebrea psalmide ja luule uurimiseks välja töötatud analüüsimeetodeid. Heebrea tekstide rikkalik poeetilise analüüsi traditsioon on loonud väärtusliku läätse, mille abil vaadelda ja tõlgendada süüria kirjanduslikke kompositsioone, saavutades uusi teadmisi nende vormilistest omadustest ja väljendusviisidest. Süüria tõlkija eriline stiil võimaldab anda tõhusalt edasi spetsiifilisi poeetilisi vahendeid, eelkõige parallelismi, mis peegeldab hästi heebrea tekstis sisalduvat. Ehhkki teised poeetilised vahendid, nagu algriim ja sõnakordus on Pešitta psalmides olemas, kasutatakse neid siiski viisil, mis erineb eeldatavast heebrea alliktekstist. See viitab sellele, et ehkki süüria tõlkija oli teiste stiilielementide kohandamisel ja muutmisel kunstiliselt vaba ning sobitas neid süüria keele ja kirjandustraditsiooni ainulaadse keelelise ja esteetilise tundlikkusega, oli ta truu Vorlage poeetilisele struktuurile (eeldades, et Vorlage oli sarnane masoreetsele tekstile). Stroofid on süüria psalmide põhiline tunnus, mis sisaldavad erinevaid muid poeetilisi võtteid. Stroofide sees võib täheldada sõnakordust, algriimi, korduvaid süntaktilisi struktuure, parallelismi, inclusio’t, sulgemist, kiasmi ning silpide või sõnade tasakaalus arvu.
Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-19) Päll, Lona; Maran, Timo, juhendaja; Västrik, Ergo-Hart, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö keskendub kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides, tuginedes näidetele viimaste kümnendite Eestist, näiteks analüüsitakse looduslike pühapaikadega seotud konflikte, nn metsasõda või reaktsioone suurte puude langetamisele linnakeskkonnas. Kohapärimuse tuumaks on keskkonna semiootiline tõlgendamine, sedakaudu väljendab kohapärimus nii kultuurilisi kui ka ökoloogilisi tähendusi, näiteks jälgi teiste liikide tegevustest või keskkonnamuutustest. Teisalt väljendab kohapärimus identiteeti, teadmisi ja ideoloogilisi seisukohti kultuuripärandi ja keskkonnaga seoses, Eesti kontekstis on kohapärimus olnud seetõttu olulisel kohal ka loodushoiuaruteludes. Doktoritöö vaatleb esmalt kriitiliselt, kuidas kohapärimust on konfliktides kasutatud ning kuidas konfliktidega kaasnev uus esituskontekst (avalikud arutelud, protestid, õiguslikud vaidlused) ja ülevahendamine ning meediakajastus neid lugusid mõjutab. Analüüs näitab, et kohapärimust kasutatakse konfliktsetes aruteludes sageli lihtsustatult ja selektiivselt, rakendades seda vastanduste loomise ja konflikti eskaleerimise eesmärgil. Seetõttu kipuvad konfliktidega kaasnevates aruteludes kohapärimuse seosed konkreetse keskkonnaga kaduma, koos sellega jäävad tahaplaanile aga ka mitmehäälsus ja keskkonnaomased tähendused, mis kohapärimus algselt sisalduvad. Konfliktidiskussioonide tulemus aga mõjutab otseselt ökoloogilist keskkonda, näiteks läbi loodus-või muinsuskaitsemeetmete muutmise, arenduste lubamise või mitte lubamise, paikade suurenenud külastatavuse või uute praktikate juurutamise. Doktoritöö pakub seejärel võimalusi, kuidas kohapärimuses sisalduvat mitmehäälsust ja olulist keskkonnateadmist konfliktidesse tagasi tuua ja seeläbi arutelusid produktiivsemaks muuta. Näitena kirjeldatakse ka konkreetset metoodikat, kuidas kohapärimuse välitööde kombineerimine ökoloogilise taastamise tegevustega võimaldab fokusseerida arutelusid keskkonnale, esile tuua olulist teadmist, mis muidu märkamata jääks, pakkuda alternatiivset kaasamisviisi ja õhutada dialoogi konflikti eri osaliste vahel. Doktoriöö panusena võib näha uue teoreetilise raamistiku loomist kohapärimuse uurimiseks just dünaamiliste protsesside kontekstis, ökosemiootika mudelite arendamist ja praktiliste lahenduste pakkumist keskkonnakonfliktide haldamiseks. Sellega loob töö baasi, mis võimaldab edasi uurida kohalike, kontekstuaalsete narratiivide rolli keskkonnakriisiga toime tulemisel ja muutuste juhtimisel.
Nothing but Politics? Explaining the reproduction of Russian narratives about the events in Ukraine among Japanese scholars and intellectuals 2014–2019
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-12) Hosaka, Sanshiro; Makarychev, Andrey, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kuidas toimus Venemaa niinimetatud „Ukraina kriisi“ narratiivide taastootmine ja normaliseerimine liberaalsetes demokraatiates? Jaapani juhtum näitlikustab haritlaskonna ja intellektuaalide märkimisväärset rolli Moskva strateegiliste narratiivide edasikandmisel kohaliku publikuni. Aastatel 2014 kuni 2019 avaldatud 460 teksti kontentanalüüs näitab, kuidas Venemaa Ukraina-teemaliste narratiivide taastootmine on seostatav erinevate faktoritega, muuhulgas nende autorite erialase võrgustikuga regiooniuuringute vallas, osalemisega Kremli spondeeritud Valdai Rahvusvahelises Diskussiooniklubis, ja teatud rahvusvaheliste suhete narratiivide omaksvõtmine Venemaa identiteedi ja Jaapani-Vene suhete teemadel. Vastupidiselt ootustele ei olnud Venemaa-uuringute alane uurimisprofiil kasulikuks Venemaa mallide taastootmise mõõdikuks, kuid aktiivne liikmelisus Valdai Rahvusvahelises Diskussiooniklubis on. Lisaks aitas autori skeptilisus nö peavooludiskursuste suhtes ja Venemaa nägemine kaitsepositsioonil oleva ohvrina märkimisväärselt kaasa Venemaa narratiivide taastootmisele. Sama mõju oli Venemaa-poolse „vennasrahvaste“ ajaloonarratiivi toetamisel. Diskursusanalüüs näitas Ukraina-teemaliste akadeemiliste narratiivide puhul kolme dimensiooni. Esiteks, Venemaa-keskne ontoloogia vähendab Ukraina agentsust rahvusvahelises poliitikas. Haritlased normaliseerisid Venemaa ebaseaduslikku Krimmi annekteerimist läbi viitamise Venemaa väidetavalt ontoloogilisele julgeolekule – perspektiiv, mis tugineb Venemaa ajaloolistele narratiividele ja eirab Ukraina oma. Teiseks otsisid lääne hegemoonia vastased, kelle nägemuses on Lääs russofoobne, alternatiivseid selgitusi Putini agressiivsetele poliitikatele. Kolmandaks võib välja tuua need akadeemikud, kelle võimetus ära tunda Kremli manipulatsiooni tõi kaasa tõsist kallutatust metodoloogilisel tasandil, näiteks välitööde läbiviimist „Donetski Rahvavabariigis“. Need narratiivid kujundasid ka Tokyo välispoliitikat. Näiteks argumenteeris grupp Valdai eksperte ja endisi diplomaate, kes diskrediteerisid ukrainlasi kui neo-natse, et Tokyo peaks keskenduma oma Põhjaterritooriumi-teemalise vaidluse lahendamisele Moskvaga ning mitte laskma Ukrainas toimuval tähelepanu hajutada. Väidetavat „Hiina-Venemaa liitu“ kasutati hirmutamistaktikana, veenmaks poliitikategijaid jätkama Venemaaga suhtlemist tavapärasel kursil ning eraldama seda Hiina-küsimusest – Tokyo peamisest julgeolekumurest. Alles Venemaa täieulatuslik sissetung tõi kaasa Jaapani juhtkonna ja avalikkuse pettumuse Venemaas.
The effects of non-Riemannian connection in teleparallel gravity
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-10) Pati, Laxmipriya; Järv, Laur, juhendaja; Guzmán Monsalve, María José, juhendaja; Tartu Ülikool.Loodus ja täppisteaduste valdkond
Einsteini üldrelatiivsusteooria kujutab endast tohutut hüpet meie arusaamises gravitatsioonist, pakkudes kõikehõlmavat raamistikku selgitamaks, kuidas mass aegruumi koolutab. See teooria suudab edukalt kirjeldada mitmesuguseid astronoomilisi nähtusi, sealhulgas kehade liikumist meie Päikesesüsteemis, mustade aukude teket ja käitumist ning valguse paindumist massiivsete taevakehade ümber. Hiljutised vaatlused viitavad aga Universumi tumedale sektorile, mis hõlmab nii tumeainet kui ka tumeenergiat ja moodustaks ligikaudu 95% selle kogu energiasisaldusest, ent nende olemus on endiselt suures osas teadmata. Veelgi enam, lahknevused universumi paisumiskiiruse mõõtmistes (“Hubble'i pinge”) tekitavad täiendavaid küsimusi. Need lahendamata mõistatused motiveerivad teadlasi uurima muudetud gravitatsiooniteooriaid, et leida alternatiivseid seletusi. Üks intrigeeriv võimalus üldrelatiivsusteooriast edasi minekuks on muuta selle aluseks olevaid matemaatilisi eeldusi ehk Riemanni geomeetriat, kus gravitatsioon omistatakse aegruumi kõverusele. Riemanni aegruumi põhiaspekt on see, et seostus (sirgjooni määratlev suurus) on olemuslikult seotud meetrilise tensoriga (kauguseid määrav suurus). Käesolev doktoritöö keskendub teleparalleelsetele gravitatsiooniteooriatele, mis pakuvad niisugust geomeetrilist struktuuri, kus gravitatsiooni mõistetakse kas väände või mittemeetrilisuse ilminguna, mitte kõverusena. Teleparalleelses gravitatsioonis erineb seostus Riemanni omast, mis viib täiendavate vabadusastmeteni, mida saaks kasutada mainitud kosmoloogiliste probleemide lahendamiseks. Doktoritöö uurib nende vabadusastmete mõju kosmoloogias ja näitab, et teooria ennustab stabiilset universumit, mis kirjeldab täpselt loodust. Lisaks saab seostuse vabadust kasutada selleks, et lihtsustada aegruumi mittelineaarset käitumist dikteerivate diferentsiaalvõrrandite matemaatilist kuju.
Современные творческие коллективы Шарканского района Удмуртии в деле сохранения и популяризации традиционной культуры
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-10) Кутергин, Павел; Kutergin, Pavel; Леэте. Арт, juhendaja; Тулуз, Ева, juhendaja; Leete, Art, juhendaja; Toulouze, Eva, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Iga etnose vaimne pärand on oluline marker selle ainulaadsuse ja kultuurilise omapära kohta. Vaatamata globaliseerumisele säilitab traditsiooniline kultuur oma eripärad, eriti ajalooliselt mitmekesistes piirkondades nagu Udmurtia. 20. sajandil omandas folkloor lavalise vormi, mis muutis selle algset ilmet. Alles sajandi teisel poolel algas liikumine folkloori autentsuse taastamiseks, sealhulgas Udmurdi Vabariigis. Folklooripärandi säilitamine on tänapäeval võtmetähtsusega, kuna kohalikud kultuurilised eripärad on osa etnilisest identiteedist. Selle kinnituseks on Šarkani udmurtide folkloori uurimine minu doktoriväitekirjas. Uurimus põhineb isiklikel kogemustel, autori aastatepikkustel välitöödel, arhiiviallikatel ja teaduskirjanduse andmetel. Uurimistulemused tähistavad uut etappi Udmurtia kultuuriprotsesside teoreetilises uurimises, käsitledes esmakordselt folkloorikollektiive udmurdi keele säilitamise vaatenurgast. Šarkani rajooni folkloori uurimine näitas põhja- ja lõunaudmurdi muusikalise pärandi ainulaadset kombinatsiooni. Seda kinnitab laulurepertuaari, instrumentaaltraditsioonide ja rituaalide analüüs. Folkloorikollektiivid aitavad traditsiooni säilitada nii autentses esituses kui ka stilisatsioonis. Tänaseks on määratletud kolm tüüpi Šarkani rajooni kollektiive: 1. Folkloorirühmad, mis esitavad rahvalaule ja -tantse ning taaselustavad rituaale. 2. Instrumentaalansamblid, mis mängivad traditsioonilisi meloodiaid ja autorite loodud teoseid. 3. Erinevaid muusikastiile viljelevad kollektiivid, mis ühendavad kaasaegset muusikat folkloorielementidega. Üldiselt on Šarkani rajoonis täna täheldatav rahvamuusikalise traditsiooni aktiivne taaselustamine: folklooriansamblid tegelevad rituaalide rekonstrueerimisega, arhiivimaterjalide uurimisega ning välitöödega autentsuse repertuaari taastamiseks. Loovkollektiivid mitte ainult ei populariseeri udmurdi kultuuri regioonis, vaid aitavad kaasa ka selle integreerumisele tänapäeva kultuuriruumi, tagades põlvkondade järjepidevuse ja unikaalsete traditsioonide säilitamise.
Molecular and cellular landscape of endometriosis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-05) Sarsenova, Meruert; Salumets, Andres, juhendaja; Peters, Maire, juhendaja; Lalitkumar, Parameswaran Grace, juhendaja; Gemzell-Danielsson, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond; Karolinska Institutet
Endometrioos on hormoonsõltuv krooniline günekoloogiline haigus, mida iseloomustab endomeetriumi koe paiknemine kolletena väljaspool emakat, sealhulgas munasarjades, kõhukelmel ja soolestikus. Endometrioosi esineb ligikaudu 10%-l reproduktiivses eas naistest ja sellega võivad kaasneda krooniline vaagnavalu, düsmenorröa ja viljatus, mis kõik mõjutavad naiste elukvaliteeti negatiivselt. Haiguse mittespetsiifiliste sümptomite ja usaldusväärsete mitteinvasiivsete diagnostikameetodite puudumise tõttu hilineb endometrioosi diagnoos sageli aastaid ning ravi piirdub kollete kirurgilise eemaldamise ja hormoonraviga, millel on sageli kõrvaltoimed. Endometrioosi patogenees pole siiani lõplikult selge, aga selle haiguse teket võivad mõjutada nii hormonaalsed faktorid, põletikulised protsessid kui ka immuunsüsteemi düsfunktsioon. Varasemad uuringud on näidanud muudatusi endometrioosikollete rakkude ainevahetuses ja angiogeneesi potentsiaalis. Käesolevas uuringus analüüsiti endometrioosi patogeneesi mehhanisme järgmistest aspektidest: 1) ainevahetuslik aktiivsus endometrioosi kolletes üheraku transkriptoomika tasemel; 2) endomeetriumi ja kollete stroomarakkude geenide avaldumise muutused hüpoksia tingimustes; 3) kandidaatgeenide lateksiini (LXN) ja indutseeritud transformeeriva kasvufaktor beeta (TGFBI) roll endometrioosi patofüsioloogias. Tuvastati, et endometrioosi kollete perivaskulaarsete, strooma- ja endoteelirakkude ainevahetus on muutunud. Perivaskulaarsetes rakkudes esines glükolüütilise ja oksüdatiivse ainevahetuse koaktivatsioon, mis viitab nendele rakkudele kui võimalikele mittehormonaalse ravi sihtmärkidele. Hüpoksia indutseeris stroomarakkudes angiogeneesi, migratsiooni ja adhesiooniga seotud protsessides osalevaid geene. TGFBI osutus oluliseks hüpoksia poolt mõjutatud geeniks ja potentsiaalseks terapeutiliseks sihtmärgiks tänu oma rollile fibroosi ja angiogeneesi reguleerimisel. LXN võib mängida endometrioosi arengus olulist rolli mõjutades stroomarakkude proliferatsiooni ja migratsiooni. Kokkuvõttes pakuvad antud töö tulemused uusi teadmisi endometrioosi patogeneesist ja potentsiaalseid võimalusi mittehormonaalsete ravimeetodite väljatöötamiseks.
Changes in structure and function of extremities in early rheumatoid arthritis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-05) Valner, Annika; Kallikorm, Riina, juhendaja; Lember, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Reumatoidartriit (RA) on krooniline haigus, mis tekitab põletikku peamiselt käe ja jala väikestes liigestes, esinedes kuni 1%-l elanikkonnast. Ehkki RA ravi on muutunud kättesaadavamaks ja efektiivsemaks, kujuneb kuni 25%-l inimestest haigusest tingitud liigesekahjustus juba esimese kolme haiguskuu jooksul. Lisaks tekivad luu-, lihas- ja rasvkoe strukturaalsed muutused, mis võivad oluliselt mõjutada patsientide elukvaliteeti. Uurimistöö eesmärk on hinnata faktoreid, mis on seotud käte ja jalgade strukturaalsete ning funktsionaalsete muutustega varase RA korral, kuna neid on väga vähe uuritud. Uuringusse kaasati 83 esmase RA diagnoosiga patsienti, rahvastikupõhise kontrollgrupi moodustas 321 uuritavat. Uuritavatel teostati vereanalüüsid põletikumarkerite määramiseks, viidi läbi 24 tunni toitumise analüüs, hinnati lihasfunktsiooni, luutihedust ning kehakoostist. RA patsientidelt küsiti lisaks haiguse anamneesi, hinnati artriidi aktiivsust ning teostati röntgenülesvõte labakätest. Tulemustest ilmneb, et juba varakult esinevad RA puhul nii käte kui ka jalgade struktuuri ja funktsiooni muutused tingituna süsteemsest põletikust. RA-ga patsientidel esines luutiheduse langus käeluudes, käte ja jalgade lihasmassi vähenemine ning koos sellega ka lihasfunktsiooni halvenemine, lisaks käe rasvamassi suurenemine. Esinenud muutused olid seotud kõrgema põletikulise aktiivsusega, toitumisharjumuste ning suitsetamisega. Kuna artriidi haaratus võib varieeruda, siis on oluline hinnata paralleelselt nii käsi kui ka jalgu. Varase RA korral võiks lisaks tavapärasele röntgenülesvõttele teostada ka käeluude luutiheduse ja lihasmassi hindamise koos analüüsidest interleukiin-6 määramisega. See diagnostiline meetod võiks olla kasulik reumatoloogidele, ennetamaks artriidile omaste muutuste teket ning seeläbi mõjutamaks ka ravistrateegiaid.
Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-27) Linnuste, Indrek; Kull, Anne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Inimene on lisaks bioloogilisele kehale ning psühholoogilistele ja sotsiaalsetele aspektidele spirituaalne olend oma isiklike uskumustega. Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, toob kaasa ühenduse enda valitud ja/või religioossete uskumuste, väärtushinnangute ja tavadega, mis annavad elule mõtte nii indiviidina kui ka kultuuriruumi- ja kogukonnapõhiselt. Püüd ennast siduda nii loodusega kui seletamatute ilmingutega on inimest ajendanud otsima terviklikkust läbi ajaloo. Spirituaalsust on küll raske määratleda, kuid siiski pole see abstraktne idee või teooria, vaid isiklikult eluteena läbielatav ainulaadne kogemus, mis kõnetab inimest pühaduse kaudu. Spirituaalsust ei saa kellelegi peale suruda, vaid pigem aidata teadvustada ja äratada. Seega saab seda käsitleda ressursina. Tervishoius ja rehabilitatsioonis on spirituaalsuse roll pigem alahinnatud. Kuigi see võib aidata patsiente nende tervenemise ja taastumise teekonnal. Haiglad on sageli kohad, kus inimesed puutuvad kokku eksistentsiaalsete küsimustega, sealhulgas surma ja kannatustega. Minu doktoritöö eesmärk on näidata võimalusi ja ka vajadusi, et integreerida spirituaalne dimensioon tervishoiu ja rehabilitatsiooni valdkonda. Inimene ei jäta arsti või psühholoogi külastades oma isiklikke uskumusi koduseinte vahele. Sageli on see justkui metafoorina elevant elutoas, millest ei räägita. Paljud patsiendid sooviksid, et tervishoiutöötajad arvestaksid nende spirituaalsete vajadustega, kuid sageli jäetakse see aspekt tähelepanuta. Peamised põhjused on ajapuudus, vähene väljaõpe ja ebamugavustunne eksistentsiaalsete teemade käsitlemisel. Samal ajal on leitud, et spirituaalne toetus võib aidata patsientidel paremini toime tulla haigustega, parandada vaimset tervist ja elukvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsioon (WPA) on tunnustanud spirituaalsuse tähtsust tervishoius. Paljud uuringud kinnitavad, et spirituaalsust saab käsitleda tõenduspõhiselt ning seda on võimalik integreerida kliinilisse praktikasse. Üks võimalus on spirituaalse hindamise lisamine tervishoiutöötajate tööprotsessi, et mõista, kas ja millist tuge patsiendid vajavad. Spirituaalse dimensiooni integreerimine tervishoiuteenustesse tähendab patsiendi tervikliku heaolu arvestamist. Inimene ei ole vaid haiguspilt, vaid ka oma kultuurilise tausta, uskumuste ja väärtuste kandja. Nende hulka kuulub ka religioosne või spirituaalne maailmapilt, milles võib olla peidus paranemise dünaamika.
How layers of meaning affect museum translation: semiotic-translational perspectives
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-21) Mertens, Irmak; Doorslaer, Luc van, juhendaja; Meylarts, Reinhilde, juhendaja; Sütiste, Elin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö eesmärk on rajada tõlkesemiootiline lähenemine muuseumitõlkele. Väitekirjas mõtestatakse muuseumitõlget multidistsiplinaarse nähtusena, millel on nii teoreetilised järelmid kui ka praktilised väljundid. Selleks et mõista, kuidas muuseumi eri tähenduskihte mõtestatakse ja tõlgitakse avaramas kui pelgalt keelelise tõlke raamistikus, ühendatakse uurimistöös tõlketeaduse ja semiootika lähenemisviisid. Töö aluseks on kaks uurimisküsimust: esiteks, „Kuidas kirjeldada, mõtestada ja piiritleda muuseumitõlget tõlketeaduse, semiootika ning teiste valdkondade, näiteks museoloogia vaatepunktist?“ ja teiseks, „Millised on muuseumitõlke avarama kontseptsiooni praktilised rakendusvõimalused?“. Esimene küsimus on aluseks teema teoreetilisele käsitlusele ning sellele on pühendatud väitekirja kaks esimest artiklit. Esimene artikkel, „Museum Translation: A Combined Translation Studies and Semiotics Perspective“, käsitleb tõlketeaduse ja semiootika vaatenurki muuseumile ning toob esiplaanile tõlkimise kui semiotiseerimise ja uute tähenduste loomise muuseumi kontekstis. Teine artikkel, „Conceptualizing Museum Translation: Cultural Translation, Interlingual Processes, and Other Perspectives“, laiendab teemat, käsitledes muuseumit kui kultuurilise tõlke ja ülekande ruumi. Teine uurimisküsimus keskendub muuseumitõlke praktilistele rakendusvõimalustele. Väitekirja kolmas artikkel, „Translation as Metonymic Cultural Transmission: The Case of the Istanbul Archaeology Museums“, uurib, kuidas ilmnevad muuseumi väljapanekus kultuurilised ja poliitilised muutused nende metonüümiliste representatsioonide kaudu. Neljas artikkel võtab fookusse transmeedialisuse, intersemiootilise tõlke ja transkreatsiooni mõisted ning näitab, kuidas vastavad praktikad loovad uusi tähendusi ja kujundavad muuseumireaalsust.
Teadussild üle Soome lahe. Eesti-Soome teadussuhted 1918–1940
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-21) Sten-Erik Tammemäe; Tammiksaar, Erki, juhendaja; Tannberg, Tõnu-Andrus, juhendaja; Tarkiainen, Ülle, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti ja Soome haritlaste vahelisest kultuurikoostööst maailmasõdadevahelisel ajal on aastakümnete vältelt korduvalt ja põhjalikult kirjutatud, kuid sissevaated maadevahelistesse teadussidemetesse on valdavalt keskendunud koostööle humanitaarteadustes. Seda, millist koostööd esines teistes valdkondades, sh loodus-, põllumajandus-, arsti- ja muudes teadustes, on aga käsitletud märgatavalt vähem. Käesoleva väitekirja eesmärgiks on tõestada, et Eesti ja Soome vahel oli 1920. ja 1930. aastatel oluliselt mitmekülgsem teaduslik suhtlus ja koostöö kui seda on näha senisest ajalookirjutusest. Selleks vaadeldakse, millised olid kommunikatsioonikanalid ehk peamised koostöömoodused, mida Eesti ja Soome teadlased teabe ja kogemuste jagamiseks kasutasid, mil moel koostöömooduste aktiivsus ajas muutus, millistes valdkondades oli teadussuhtlus aktiivsem ning kumb osapool sai suhetest rohkem kasu. Väitekiri tugineb suurel hulgal mõlema maa mäluasutustest ning avaldatud kirjandusest leiduval teabel, millest osa pole maadevaheliste teadussuhete kontekstis varem kasutatud. Kommunikatsioonikanalite vaatlemisel on aluseks võetud soome ajaloolase Marjatta Hietala mudel, mille kohaselt olid peamisteks teabe ja kogemuste jagamise moodusteks välismaiste asjatundjate värbamine/kasutamine, välismaal õppimine ja isiklikud kontaktid, õppe- ja tööreisid välismaale, uurimistööde avaldamine ja vahetamine ning rahvusvahelised kongressid ja näitused. Doktoritööst selgub, et Eesti ja Soome vahel oli 1920. ja 1930. aastatel arvukalt teaduslikke sidemeid ning neid oli nii humanitaar-, loodus-, põllumajandus-, arsti-, loomaarsti- kui usuteadustes. Samal ajal kinnitab väitekiri, et kõige tihedamad sidemed olid humanitaarteadustes. Kõige mitmekülgsemateks koostöömoodusteks osutusid töö- ja uurimisreisid ning rahvusvahelised kongressid, kuid kõigi mooduste puhul on võimalik tuua näiteid mitmest erinevast teadusvaldkonnast. Maadevahelised teaduslikud sidemed olid arvukamad ja tugevamad 1920. aastate esimesel poolel ja 1930. aastate teisel poolel ning üldises plaanis said teadussuhetest enam kasu Eesti teadlased.
Unravelling the mechanisms of chromosomal instability during early embryogenesis
(2025-02-18) Zhao, Yan; Vermeesch, Joris, juhendaja; Kurg, Ants, juhendaja; Voet, Thierry, juhendaja; KU Leuven. Faculty of Medicine; Tartu Ülikool. Loodus ja täppisteaduste valdkond
Kromosomaalne ebastabiilsus (ingl. Chromosomal INstability, CIN) on imetajate, näiteks inimeste ja veiste implantatsioonieelsete embrüote küllaltki sage tunnus. Enamasti eemaldatakse kromosoomianomaaliatega embrüod juba varase arengu käigus iseeneslike abortide kaudu, kuid elussünnini jõudmise korral võib kromosomaalne ebastabiilsus viia ka kaasasündinud väärarendite tekkele. Esimeses projektis uurisime, kas inimese implantatsioonieelsetes embrüodes täheldatud CIN esineb ka hobuste implantatsioonieelsetes embrüodes. Selleks kohandasime haplaritmisis (ingl. haplarithmisis) algoritmi nii, et see ühilduks hobuste analüüsiga ja avastasime, et sagedased kromosomaalsed kõrvalekalded esinevad ka hobuste implantatsioonieelsetes embrüodes. Hobuste lõigustuvates embrüodes avastatud kromosomaalsed vead olid sarnased nii inimeste kui veiste leidudele võrrelduna kromosomaalselt normaalsete blastotsüstidega ehk lootepõiekestega. Antud meetodit saaks edukalt kasutada tõuaretuses - huvipakkuvate geneetiliste variantidega kuid ilma geneetiliste vigade ja patogeensete variantideta hobuste embrüote valimiseks. Lisaks aneuploidiatele tuvastati implantatsioonieelsetes embrüodes ka kogu genoomi aberratsioone. Näiteks triploidiaid (kolmekordne kromosoomide arv), ühe vanema täiendava haploidse kromosoomi-komplekti olemasolul. Samuti avastasime samas embrüos koos eksisteerivaid androgeneetilisi, günogeneetilisi ja polüploidseid blastomeere ehk lõigustusrakke. Teises projektis uurisime kimäärsete ja miksoploidsete embrüote päritolu ja arengupotentsiaali. Avastasime, et vanemate genoomid eralduvad viljastatud munaraku ehk sügoodi esimese jagunemise ajal eraldiseisvateks blastomeerideks, mille tulemuseks on ebanormaalse genoomiga rakkude samaaegne esinemine koos normaalsete diploidsete (kahekordne kromosoomide arv) rakkude või muude ebanormaalsete rakkudega. Selle protsessi kirjeldamiseks lõime termini "heterogoonne jagunemine". Geeniekspressiooni muutvad stressireaktsioonid soodustavad ülegenoomsete muutuste tagajärjel tekkinud arenguhäireid ebanormaalsetes rakkudes ja nende erinev arengusaatus võib seletada androgenootide, günogenootide, triploidsuse, kimäärsuse ja miksoploidsuse teket, mida täheldati hilisema arengu käigus. Seetõttu soovitame haplotüüpidel põhinevat preimplantatsioonilist geneetilist testimist (ingl. Preimplantation Genetic Testing, PGT) ülegenoomsete kõrvalekallete tuvastamiseks, et suurendada munaraku kehavälise viljastamise (IVF) programmide edu. Kolmandas projektis uurisime kolmanda põlvkonna sekveneerimistehnoloogiate kiire arenguga seotud pikkadel lugemitel põhineva kogu genoomi järjestamise (lrWGS) PGT tehnoloogiat. Võrdlusuuring, milles kasutati nn. Genome in a Bottle (GIAB) Aškenazi triot, näitas üksikute rakkude lrWGS-i andmete sobivust geenivariantide eristamiseks ja faasimiseks. lrWGS-põhise PGT meetodi kasutamine inimese embrüotel näitas 100% vastavust DNA mikrokiibi põhise PGT-ga ühe nukleotiidi variatsioonide (SNV), indelite ja aneuploidiate tuvastamiseks, tõestades et lrWGS-põhine PGT on sobiv alternatiiv praegustele meetoditele. Antud doktoritöös käsitletud neli projekti tutvustasid uuenduslikke lähenemisviise embrüote uurimiseks ja valikuks, aidates oluliselt kaasa meie arusaamisele kromosomaalsete kõrvalekallete päritolu ja mõjude kohta imetajate implantatsioonieelsete embrüote arengus
Функции иноязычных вкраплений в интернет-дискурсе русскоязычных жителей Италии и Эстонии: сопоставительный аспект
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-12) Деци, Алессандра; Dezi, Alessandra; Костанди, Елизаветa, juhendaja; Kostandi, Jelisaveta-Kaarina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö on pühendatud Itaalia ja Eesti venekeelsete diasporaade internetisuhtluse võõrkeele keelendite analüüsile. Venekeelne diasporaa on keeruline sotsiokultuuriline nähtus, mis hõlmab mitmeid etnilisi ja sotsiaalseid gruppe, kes räägivad erinevaid vene keele variante. Uuring keskendub Eesti ja Itaalia venekeelsetele elanikele, kes erinevad oma ajaloo, etnilise koosseisu ja suhtumise poolest elukohariikidesse. Eesti venekeelne elanikkond on olnud väga eripalgeline ning moodustunud sajandite vältel Venemaa Keisririigi ja teiste Nõukogude Liidu vabariikide väljarändajatest, kuid esimesi idaslaavlasi oli siin juba 10. saj lõpus ja 11. sajandi alguses. Itaalia venekeelsed rühmad on aga peamiselt moodustunud postsovetlikust migratsioonist. Uurimuse eesmärk on analüüsida võõrkeelsete keelendite funktsioone kahe erineva diasporaa internetisuhtluses ja näidata, kuidas need peegeldavad venekeelsete inimeste sotsiaalset ja kultuurilist identiteeti Itaalias ja Eestis. Uurimus kasutab veebietnograafia ja diskursuseanalüüsi meetodeid ja keskendub sellele, kuidas kohandavad kõnelejad oma mitmekeelse repertuaari vahendeid vastavalt oma kommunikatiivsetele eesmärkidele. Teoreetiline raamistik tugineb funktsionalismile ja dünaamilisele keele mõistmisele, mis analüüsib keelekasutuse kohandamist vastavalt suhtlemise vajadustele. Uuringu tulemusena selgus, et võõrkeelsed keelendid toimivad vahenditena, millega kõnelejad viitavad oma sotsiokultuurilisele keskkonnale, hindavad oma elukogemusi ja loovad oma identiteeti. Kasutusmustrite erinevused kahe diasporaa vahel viitavad sellele, et keelevälised tegurid ja erinevad ajaloolised kontekstid kujundavad võõrkeelsete keelendite funktsioone. Uuringu põhjal võib järeldada, et võõrkeelsed keelendid on mõlemas kontekstis vormi ja funktsiooni poolest sarnased, kuid neid mõjutavad ainulaadsed sotsiolingvistilised dünaamikad ning et võõrkeelsed keelendid mängivad olulist rolli suhtlejate sotsiokultuurilises reaalsuses orienteerumisel.
Eesti hädaabikõned: tüübid, teemad ja suhtlusprobleemid
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-12) Upser, Piret Upser; Hennoste, Tiit, juhendaja; Rumm, Andra, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Hädaabikõne taustal on politsei, kiirabi või päästeteenistuse erakorralise abi soov olukorras, kus on oht kellegi elule, tervisele, varale või keskkonnale. Kõnealuse olukorra kiire lahendamise alus on efektiivne infovahetus hädaabikõnes. Kõne jooksul käsitletakse vajaliku info saamiseks mitmeid teemasid. Päästekorraldaja peab kindlaks tegema, mis on juhtunud, hankima infot osaliste kohta ja määrama sündmuse täpse asukoha. Vajaliku teabe saamisel mängib olulist rolli täpne ja võimalikult probleemivaba suhtlus. Sellest tulenevalt on oluline uurida hädaabikõnes tõstatuvaid suhtlusprobleeme ja nende mõju hädaabikõne kulgemisele. Väitekirjas uuritakse, millised suhtlusprobleemid eesti hädaabikõnes tekivad ja analüüsitakse nende esinemispositsiooni. Probleemide täpse asukoha määramiseks tuvastatakse eesti hädaabikõne tüübid ja seal tõstatuvad teemakategooriad. Võrreldakse kolme analüüsitavat hädaabikõne aspekti – suhtlusprobleeme, kõnetüüpe ja teemakategooriaid – ning tuuakse välja suhtlusprobleemide erinevused kõnetüüpide ja teemade lõikes. Samuti vaadeldakse, milliseid lahendamismustreid suhtlusprobleemide käsitlemisel hädaabikõnes ilmneb ja kuidas neid rakendatakse. Tulemused näitavad, et enamik hädaabikõnes tõstatunud suhtlusprobleemidest lähtub kõnes vahetatud infost ning on seotud selle sisus ja korrektses märkimises veendumisega. Varem põhjalikult käsitletud suhtlejate emotsionaalsusest tekkinud probleeme esineb eesti kõnedes vähem. Probleemide infopõhisus kattub hädaabikõne olemusega, mille keskmes on abi saamiseks vajaliku teabe hankimine. Kõnetüüpide ja teemakategooriate analüüs täpsustab arusaama hädaabikõne olemusest ja erinevustest. Teemakategooriate positsiooni uurimisel tuvastati kõrvalekalle varasematest tulemustest: hädaabikõne struktuuri on varem peetud läbivalt samasuguseks ja püsivaks; siinsete tulemuste põhjal võib teemade järjekord vastavalt kõnetüübile või sündmuse olemusele varieeruda ega ole seega läbivalt samasugune.
Architecture of the 5th and 4th Millennia BC in the northwestern part of the East European plain
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-02-04) Khrustaleva, Irina; Kriiska, Aivar, juhendaja; Nordqvist, Kerkko, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Ida-Euroopa lauskmaa loodeosa kiviaegsete kütt-kalur-korilaste elamud jäetakse sageli teenimatult välja arhitektuuri määratlusest, kuigi need täidavad kõik selle mõiste kriteeriumid. Käesolev väitekiri on esimene regiooniülene koondvaade, mis sisaldab andmeid enam kui kahesaja Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest väljakaevatud kiviaegse elamu kohta. Uurimuse keskmes on V ja IV aastatuhande eKr süvendpõhjalised elamud. Need on väärtuslikud arhitektuuriajaloo allikad, kuna neist on jäänud suhteliselt selged arheoloogilised jäljed, mida saab hoonepõhjade täitematerjalist leitud esemete alusel enam-vähem usaldusväärselt seostada arheoloogiliste kultuuridega ning dateerida. Elamute tüpoloogia ja kartograafia võimaldasid tuvastada kahe erineva süvendpõhjalise elamutraditsiooni levialad Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas V ja IV aastatuhandel eKr – ovaalsed Põhja-Eestis (seotud Soome ja Karjalaga) ja ümarad Kagu-Leedus ja Valgevenes. IV aastatuhande eKr kammkeraamika kultuurikompleksi raames eksisteerisid koos erinevad elamutüübid – ovaalsed süvendpõhjalise ehitised Põhja-Eestis ja maapealsed ristkülikukujulised hooned Lätis. Ühe geograafilise piirkonna eriaegsed elamud olid sageli sarnased kuju ja suurusega, mis aga ei tähenda tingimata kultuurilist järjepidevust. Minu uuringud osutavad, et vastupidiselt seni sageli esitatud arvamustele, ei saa kiviaegsete elamutüüpide erinevusi seletada ainuüksi asulate sesoonsuse, kultuurilise kuuluvuse või piirkondlike ja looduslike erinevustega nende asukohas. Küllap mõjutasid neid korraga mitmed ja ehk ka seni määratlemata tegurid. Kogutud andmed osutavad, et süvendpõhjalised ehitised ei olnud kiviajal peamine elamutüüp Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas. Selle piirkonna kiviaja arhitektuuri edaspidiseks uurimiseks tuleks otsida võimalusi kuidas selgitada välja elamuid, millest ei jää nii selgeid arheoloogilisi jälgi kui süvendpõhjalistest hoonetest.

Sirvi

Viimati lisatud