ÜRO Inimõiguste Nõukogu üldise korralise ülevaatuse mõju inimõiguste arengule liikmesriikides
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Alates ÜRO põhikirja ja inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest, on ÜRO püüdnud kaasa aidata inimõigustealaste normide kinnistumisele. Inimõigused kui rahvusvahelised normid on ÜRO arenguga leidnud endale organisatsioonilise aluspõhja, kus need on selgelt ja üheselt mõistetavalt institutsionaliseeritud. Samuti on organisatsioonis selge hulk tuumikriike, kes on peamised normide kandjad. Sellest tulenevalt asuvad inimõigused normi elutsüklis normide kaskaadi etapis. Inimõigused on riikide vahel levinud, aga ei ole saavutanud veel normide elutsükli kõige olulisemat – internaliseerituse – astet.
Uurimistöö andmeanalüüsile tuginedes saab väita, et inimõigused kui normid ei ole organisatsioonis internaliseerunud ehk ei ole muutunud organisatsiooni liikmete puhul iseenesestmõistetavaks. Käesoleva bakalaureusetöö empiirilisele osale viidates ei ole ÜRO ja täpsemalt ÜRO Inimõiguste Nõukogu töö inimõigustealaste normide internaliseerumisele suurel määral kaasa aidanud. Kuigi organisatsioonisiseselt on loodud platvorm aktiivsele ja positiivsele tagasisidele suunitletud sotsialiseerimisprotsessile, ei ole see riikide inimõiguste olukorra paranemisel väga suurt rolli mänginud. Inimõiguste Nõukogu korralise ülevaatuse mõju on jäänud loodetust kesisemaks, väljendudes selles, et suure enamuse riikide puhul, kes on ülevaatusprotsessi tsükli läbinud, ei ole inimõiguste olukord muutnud ei paremaks ega ka halvemaks, samas minimaalset liikumist ühele või teisele poole saab siiski täheldada. Uurimistöö tulemusel saab välja tuua ka, et Inimõiguste Nõukogu ülevaatusprotsessi läbinud riike, kelle inimõiguste olukord on muutunud halvemaks, on rohkem kui neid, kelle olukord on läinud paremaks. Sellega pidas paika töö alguses esitatud hüpotees, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu üldise korralise ülevaatuse töö on mõõdetav ja selle töö mõju saab identifitseerida pärast mõõtmist. Töö tulemusel saab väita, et üldise korralise ülevaatuse töö mõju on minimaalne.
Kuigi ÜRO roll inimõigustealaste normide elutsüklis on olnud ajalooliselt tähtis – organisatsiooni abil on inimõigused rahvusvahelisel areenil leidnud soliidse arengupinna – ei ole organisatsiooni tegevus aidanud kaasa järgmisele arenguhüppele. Põhjuseid, miks antud suunas arengut toimunud ei ole, tuleb uurida juba täpsemalt ning seda ka tunduvalt suuremas mahus kui antud bakalaureusetöö maht seda võimaldas.