Salajõe karstiala uuringud georadari ja eritakistuse meetodi abil
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Salajõe karstialal ning selle ümbruses mõõdeti georadariga profiile kogupikkusega 21,2 km ja neli elektromeetrilist profiili kogupikkusega 2,32 km. Georadariga saadud andmete põhjal koostati kaardid aluspõhja lasuva pinna absoluutkõrguse ning pinnakatte paksuse kohta. Võimaluse korral täheldati ära piirkonnad, kus radargrammidelt võis leida karstile viitavaid tunnuseid. Sügisel mõõdeti kolm elektromeetrilist profiili ning kevadel korrati neist pikimat. Sügisese ja kevadise elektromeetrilise profiili vahel leiti erinevusi, kasutades erinevaid modelleerimise meetodeid. Kõik elektromeetrilised liinid asetati Salajõe hoiualale risti arvatava maa-aluse jõe voolusuunale.
Salajõe karstialal ning selle lähiümbruses ei tulnud tihti paksu moreenikihi tõttu radargrammidel välja aluspõhja lasuvat pinda ega aluspõhjasiseseid karstitunnuseid. Salajõe hoiualal, kus suurem osa maa-alusest veevoolust peaks eeldatavasti paiknema, ei saadud ühtegi asjalikku georadari profiili. Selgeid karstitunnuseid oli radargrammidel väga vähe näha ning need jäid pigem Salajõe karstiorust loode ja lääne suunas, kus pinnakate oli õhem.
Salajõe hoiualalt saadud elektromeetrilised profiilid olid ainukesteks tolle piirkonna uurimise viisiks. Nendel profiilidel leidus küll mitmeid potentsiaalselt karstinähte esindavaid piirkondi, kuid täie kindlusega neid karstinähtudeks nimetada ei saa. Selgust ei toonud ka kevadised korduvmõõtmised, kus saadud elektromeetriline profiil ei erinenud palju sügisesest profiilist. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud kevadine suurvee aeg mõjutama ka mõõtmistulemusi. Väikesed erinevused kahe saadud profiili vahel võib lugeda mõõtmisvigade arvele.
Nii georadari kui elektromeetriliste tööde tulemusel saab tõdeda, et maa-alused karstistruktuurid on väga väikesemõõtmelised ning maa all tugevalt hargnenud. Sügisese ja kevadise elektromeetrilise profiili sarnasuse tõttu võiks arvata, et suurt veehulga muutust polnud nähtud karstisüsteemis toimunud. Võib oletada, et maa-aluste karstivormide esinemine ei piirdu ainult Salajõe karstioru ja Tiberna augu vahelise maa-alaga, vaid esineb kogu piirkonnas Niibi rabast lääne ja edela suunas.