Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris lavastuse „Peeter Volkonski viimane suudlus“ näitel
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Teatrilaval avaneb vaatajale iga kord fiktsionaalne maailm, milles on reaalsele elule sarnaselt sündmused, tegelased, aeg ja koht. Võib juhtuda, et selles maailmas eksisteerivad sündmused ja tegelased on reaalsele elule nii sarnased, et vaatajatel ei ole piisavalt teadmisi või kogemusi nende eristamiseks. Vaatamata sellele ei ole see põhjus, mis segaks vaatajal kaasa elamast fiktsionaalsetele tegelastele, keda laval esitatakse, kuid nad võivad tajuda selle maailma erinevaid märke erinevalt.
Kui vaadelda kaasaja eesti teatrit, siis võib väita, et fiktsionaalsus ja reaalsus on teemad, mida ei käsitleta lavastustes palju nende kõige keerulisematel ja sisulisematel tasanditel, kuid mis on olemuslikult igas lavastuses. Need eksisteerivad igas etenduses kõige klassikalisemas tähenduses, kuid nendevahelise piiride hägustamisega on tegelenud üksikud eesti lavastajad ja näitekirjanikud. Üheks selliseks kirjanikuks ja lavastajaks on Urmas Vadi, kes on seganud enda teostes reaalseid isikuid fiktsionaalsusega, hägustades piiri selleni, et ka teadlikumal vaatajal tekib segadus, mis on selles teoses reaalsus ja mis mitte, kuna Vadi on loosse toonud faktuaalse tasandi, mis võib piiri kahe ääreala vahel veelgi hägustada. Nendest põhjustest lähtuvalt on analüüsi objektiks lavastus „Peeter Volkonski viimane suudlus“, mis esietendus 2010. aastal.
Magistritöös on minu põhilisteks teoreetilisteks uurimusküsimusteks kuidas tajub vaataja etenduse jooksul fiktsionaalsust ja reaalsust, mil viisil mõjutab reaalsusele niivõrd sarnane fiktsionaalne näidend vaataja hilisemat reaalsuse tajumist, mida sisaldavad endas fiktsionaalsus ja reaalsus ning kas vaatajal on võimalik neid eristada.
Kuigi teose vastuvõtul ei ole publikul üldjuhul võimalik mõjutada lavamaailma ning tundub, et mõju on vaid ühesuunaline – fiktsionaalsed tegelased põhjustavad reaalsetel inimestel emotsioone – võib see siiski olla kahesuunaline. Pöördumatu mõju võib olla fiktsionaalsel maailmal vaatajale, kes kannab saadud kogemused üle reaalsesse maailma ja reaalsetele isikutele.
Fiktsiooni ja reaalsuse vahelise pinge muudab teravaks eelkõige see, et mitteverbaalsetest teatrimärkides on tähistaja ja tähistatav eraldamatud. See tähendab, et vaataja ei pruugi olla võimeline eristama neid, vaid tajub mõlemat korraga. Etenduse analüüsis lähtungi kolmest võimalikust variandist, mille kaudu on võimalik tajuda etendust ning analüüsin lavastust läbi kolme punkti: a) vaataja tajub selgelt näidendi/lavastuse faktoloogilist alust; b) vaataja usub, et näidend/lavastus on fiktsionaalne; c) vaataja tajub reaalset ja fiktsionaalset maailma korraga.
Description
Keywords
Volkonski, Peeter, lavastused, fiktsiooniteooria