Sirbi muusikakäsitlus tegijate ja ekspertide vaates
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö siht on kvalitatiivsete intervjuude teel selgitada välja, milliseid
eesmärke kannab Sirbi muusikakajastus muusikatoimetaja, muusikakriitikute ja ekspertide poolt
vaadatuna, milline hinnang antakse praegustele Sirbi muusikakülgedele ning mida
muusikavaldkonna kajastamisel oodatakse.
Uuringu tulemustest selgub, et kajastamisega kaasnevate otsuste tegemisel ei mängi rolli
auditooriumi huvid või eeldatavad maitsed, vaid lähtutakse muusikatoimetaja sõnastatud
põhimõtetest. Sirbi muusikatoimetaja eesmärk on anda hinnang eesti professionaalsetele
muusikutele ja mõtestada eesti muusikaelu üldiselt. Kuigi toimetaja hindab ka harivat eesmärki,
peab ta olulisemaks tagasisidestamist. Lisaks eelmainitule väärtustab ta muusikakülgedel
algatavat eesmärki, avaldades artikleid kitsamale auditooriumile suunatud muusikasündmustest.
Kajastamise valikuid tehes põhjendab muusikatoimetaja ennast kultuuriprofessionaali, mitte
ajakirjaniku lähtekohast.
Muusikakülgede sisu sõltub suuresti kriitikute olemasolust ja motivatsioonist erinevatel teemadel
kirjutada ning kuna professionaalseid jazz- ja levimuusika arvustajaid on keerulisem leida, ilmub
nendel teemadel ka vähem arvustusi. Kuigi kriitikud ei pea arvustamist objektiivseks žanriks,
väärtustatakse „ülevalt alla“ eksperdipositsioonilt esitatud kriitikat, mille üheks eesmärgiks on
publiku valgustamine.
Kriitikud mõtestavad auditooriumina eelkõige mitte kaasmuusikuid, vaid kontsertidel käivaid
kultuuriaktiviste. Hägusat auditooriumi mõtestamist pidasid eksperdid muusikakülgede nõrkusest
– sellest tulenevalt on artiklid kas liiga spetsiifilised või liiga kirjeldavad. Kriitikute üheks
eesmärgiks on haarata tekstidega ka muusikakaugemaid inimesi. Kuigi muusikud pidasid
kultuuriajakirjanduses ilmuvat tagasisidet oluliseks, ei tohiks arvustus kriitikute hinnangul olla
interpreedikeskne. Kuna eesti muusikakriitikaväli pole autonoomne, ei pea muusikud Sirbis
ilmuvat kriitikat ausaks ja adekvaatseks.
Kõige mõjusamaks peavad kriitikud organisatsioonikriitikat – kontserdikorraldajate kui
kontserdielamuste saamise eest vastutavate asutuste mõjutamist. Samas kuna muusikakriitikud
on samuti valdkonnaeksperdid, mitte kultuuriajakirjanikud, on muusikaelu probleemide
kajastamise ja uuriva ajakirjanduse tegemise valmisolek väike.
Eesti süvamuusika ringkonda iseloomustab kaitsepositsioon. Loodetakse, et kontserdielust
positiivselt kirjutamine muudab klassikalist muusikat populaarsemaks ja toob rohkem inimesi
kontserdisaali. Selleks, et muusikakirjutiste üldine kvaliteet tõuseks ja kriitika muutuks
teravamaks, peaks intervjueeritavate hinnangul Muusikaakadeemias rohkem väärtustama
muusikakriitikat kui kultuuridiskussiooni olulist komponenti.
Sirbis ilmub ainuüksi kontserdikriitikat ühe aasta jooksul 60 erinevalt kirjutajalt. Huvitav oleks
uurida, mille poolest avaldatud kirjutised sarnanevad ja erinevad: kuivõrd kopeeritakse vanemate
autorite kirjutamisstiili ning kuidas ning mil määral jõuavad tekstidesse uued käsitlused ja
lähenemisnurgad. Samuti oleks põnev anda ülevaade auditooriumist, näiteks kui palju suunavad
arvustused publiku käitumist ja maitset.