Populismi tunnused uute Eesti parlamendierakondade valimisplatvormides
Date
2016
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Antud töö eesmärgiks oli esmalt anda ülevaade populismi mõistest ja populismile
omastest tunnusest ning nende olemasolust esmakordsel kandideerimisel Riigikokku
pääsenud erakondade valimisplatvormides. Lähema vaatluse all olid nelja erakonna
valimisplatvormid kolmelt valimistelt: Res Publica (2003), Erakond Eestimaa Rohelised
(2007), Eesti Vabaerakond (2015) ning Eest Konservatiivne Rahvaerakond (2015). Töö
esimeses pooles on esmalt ülevaade erinevatest populismi definitsiooni käsitlustest.
Antud mõistet on üritatud defineerida väga mitmete autorite poolt, kuid reaalset
universaalset definitsiooni pole. Kuigi eri autorite definitsioonid on kõik üksteisest
mingil määral erinevad, jääb peamiselt kõlama kaks elementi, mis on populismi
mõistele kesksed: rahvas ning rahvale vastanduv eliit.
Töö esimese pooles toon välja kaks populismi tunnuste käsitlust (Rooduijn 2014; Abts
& Rummens 2007) ning kõrvutan neid ka Praxise uurimuse läbiviijate kasutatud
tunnustega (Praxis 2015a). Rooduijn (2014) on oma artiklis kaardistanud 12
populismile omast tunnust, mida on erinevates teoreetilistes käsitlustes mainitud. Ta
jagas need omakorda kolme gruppi selle alusel, kas tunnused olid seotud idee, stiili või
organisatsiooni ülesehitusega. Neist 12 eristas Rooduijn (2014) järgnevalt neli
universaalset tunnust, mis on omased igas regioonis ja sotsiaalses kontekstis avalduvale
populismile: rahvakesksus, eliidivastasus, rahvas kui homogeenne üksus ning
kriisitunde olemasolu. Abts & Rummens (2007) tõid välja kolm peamist tunnust, mis
esinevad samuti kõigil populistlikel erakondadel ning need kattusid ka Rooduijni juba
väljatoodud tunnustega.
Töö teises pooles kõrvutasin ülal mainitud erakondade valimisplatvormi üheksa
populismile omase tunnusega, mis võtsin aluseks, tuginedes Rooduijni (2014) 12
tunnusele ning eraldades sealt tunnused, mis antud töö kontekstis sobilikud pole. Seega
lähtusin järgnevatest tunnustest: (1) rahvakesksus; (2) eliidivastasus; (3) rahva ühtsus;
(4) otsedemokraatia; (5) teatud ühiskonnagruppe väljajättev; (6) kriisitunnetus; (7)
lihtsustatud kõneviis, sõnumid; (8) polariseerimine ning (9) autsaideri kuvand.
Antud tunnuste kõrvutamisel valimisplatvormidega selgus, et neljast Rooduijni (2014)
universaalsest tunnusest esinesid kõigis programmides kolm tunnust: rahvakesksus,
eliidivastasus ning kriisitunne. Lisaks esinesid kõigis erakondade valimisplatvormides
veel kaks tunnust, mis regionaalselt universaalsed pole. Ideedega seotud tunnustest
leidus kõigis uuritud programmides ka otsedemokraatia elemente. Nõuti julgelt
probleemide rahvahääletusele panemist ning referendumite korraldamist. Samuti peeti
oluliseks esindajate otsevalimist. Stiiliga seotud tunnustest oli samuti kõigil neljal üks
ühine element. Kõigis programmides leidus lihtsustatud keelekasutuse ning sisuga
sõnumeid. Tegu polnud mitte ainult väliselt lihtsakoeliste lubadustega, vaid keerulistele
probleemidele pakuti ka sisuliselt liiga lihtsaid ning seeläbi ebareaalseid lahendusi.
Seega on võimalik vähemalt käsitletud esmakordselt parlamenti pääsenud erakondade
valimisplatvormides eristada viit tunnust, mis olid kõigile ühised: rahvakesksus;
eliidivastasus; kriisitunnetus; otsedemokraatia elemendid ning lihtsustatud kõneviisi ja
lubaduste kasutamine.