Mineviku aktualiseerimine Eesti kui siirdeühiskonna ajakirjanduses ajaleht Edasi > Postimees näitel aastatel 1989–1995

Abstract

Uurimistöö eesmärgiks oli uurida, milline oli kaugemat minevikku ja lähiminevikku käsitleva ajakirjanduse tasakaal Eestis kui siirdeühiskonnas ajaleht Edasi > Postimees näitel vahemikus aastatel 1989–1995. Samuti küsis töö, milline oli Edasi > Postimehe näitel ajakirjanduse roll kollektiivse mälu kujundajana. Eesti kui siirdeühiskonna ajakirjanduse ja avaliku sfääri muutustest on kirjutatud veelgi (Lauristin & Vihalemm 1997; Vihalemm 2002), ent seni pole autorile teadaolevalt pikemaid uurimusi oleviku ja mineviku tasakaalu uurimise ja kollektiivse mälu kujundamise aspektist tehtud. Uurimistöö empiirilise osa viisin läbi kahes etapis ning kasutasin selleks kombineeritud uurimismeetodeid. Ajakirjandustekstide analüüsiks kasutasin nii kvantitatiivset kontentanalüüsi kui tegin ka kriitilist diskursuseanalüüsi. Kokku analüüsisin 1539 ajakirjandusteksti. Töö teoreetiline alus tugineb mitmel ajaloo aktualiseerimist, mäluajaloo ning kollektiivse mälu kujunemist uurinud teoreetikul, kellest olulisemateks võib pidada Barbie Zelizeri ja Horst Pöttkeri käsitlusi minevikust ajakirjanduses. Eesti uurijatest toetavad tööd tugevalt Marek Tamme uurimused mäluajaloost ning Halliki-Harro Loiti ja Anu Pallase ajakirjanduses ajaloo aktualiseerimist uurinud tööd. Laiemas plaanis oli uurimistöö eesmärk täita seni veel katmata auk Eesti kui siirdeühiskonna ajakirjanduse uurimises ning kasutades varasemate uurijate (Lauristin ja Vihalemm 2004) käsitlusi analüüsimaks siirdeühiskonna ajakirjandust kollektiivse mälu kujundamise aspektist. Töö empiirilisest osast nähtub, et vaadeldava perioodi alguses, 1989. ja 1990. aastal käsitles ajakirjandus oleviku suurte sündmuste tõttu enam kaugemat minevikku ning perioodi teises osas alates 1991. aastast vähenes ajakirjanduse kaugesse minevikku vaatamine ning suurenes lähimineviku käsitlemine. Ehkki kõikidel vaadeldavatel aastatel domineeris lähiminevik kaugema mineviku üle, esines aastate lõikes olulisi kõikumisi: kaugesse minevikku vaatamine vähenes järsult juba siirdeaja alguses ning vahetult pärast taasiseseisvumist. Lähiminevikku esines kõige vähem perioodi alguses, 1989. aastal ning kõige enam 1995. aastal. Analüüsitud tekstidest nähtub, et ajakirjanduse roll kollektiivse mälu kujundajana oli vaadeldud vahemikus väga mitmenäoline. 1989. aasta suur arvamusartiklite hulk viitas ajakirjandusele kui kriitilisele foorumile, mis kaugema mineviku sündmuste aktualiseerimise kaudu rääkis ühiseid tähendusi läbi olukorras, kus mineviku ühtne arusaamine oli alles välja kujunemas. Ajakirjandus oli siis oluline meedium, mille kaudu loodi ühtseid tähendusi kollektiivse mälu tarbeks. Aastatel 1989– 1990 juhtis ajakirjandus auditooriumi paremini mõistma kultuurilist ja poliitilist lähiminevikku selgitamise ning kaugemast minevikust ideaalide otsimise kaudu. Järgnenud aastatel, kui lähimineviku osakaal suurenes ning kaugema mineviku osakaal vähenes, ajakirjandus küll selgitas minevikku ning aeg-ajalt otsis ka veel ideaale minevikust, vähenes ajakirjanduse roll avaliku osaleva tekstina, mistõttu kahanes tekstide roll ajaloo tõlgendaja ning konstrueerijana ning lähiminevikust rohkema kõnelemise kaudu jäi ajakirjandusele pigem sündmuste peegeldaja roll.