Tallinna ja Kansas City elanike igapäevased liikumispraktikad

Date

2017

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Magistritöö eesmärgiks oli uurida Tallinna ja Kansas City elanike igapäevaseid liikumispraktikaid ehk kuidas liiguvad kahe linna elanikud nende jaoks vajalikesse paikadesse. Selleks viisin läbi 13 semistruktureeritud intervjuud, millest kuus tegin Tallinna/Tartu elanikega ning seitse Kansas City elanikega. Vastajad kirjeldasid oma igapäeva, keskendudes eelkõige just vajadusele liikuda ühest punktist teise ning sellele, millistel viisidel nad seda teevad. Intervjuudest sain põhjaliku teadmise selle kohta, millistel liikumispraktikatel on suurem külgetõmbejõud kui teistel ning millal ja mis tingimustel suudavad liikumispraktikad olla siduspraktika rollis. Neid tulemusi analüüsisin kahe linna võrdluses. Intervjuude analüüsil tuginesin sotsiaalsete praktikate teooriale, lähtudes eelkõige arusaamast, et inimeste tegemised ei tugine alati teadlikule ratsionaalsele kalkuleerimisele, vaid tegutsetakse harjumuse ja rutiini ajel (Reckwitz, 2002). See sai intervjuudes ka tõestust: liigeldakse selle transpordivahendiga, millega harjunud ollakse, mõtlemata, kas tegemist on kõige kiirema, odavama või keskkonnasäästlikuma liikumisviisiga. See vastandub indiviidikesksele lähenemisele, mis eeldab, et inimesed teevad alati ratsionaalseid otsuseid ja valivad sellise teguviisi, millest nad kõige rohkem kasu saavad. Intervjuud aga näitasid vastupidist. Pigem ei soovita muutust oma senistes liikumispraktikates, sest muutmine nõuaks pingutust (nt bussiaegade otsimist, rattakummi täispumpamist) või tooks kaasa ebamugavuse (ootamine, ajakulu suurenemine jm). Mõlema linna intervjueeritavate jaoks on normaalne liikumine selline, mis tagab iseseisvuse, aja kokkuhoiu ning vajaminevad mugavused. Küll aga ei kuulu keskkonnasäästlikult liiklemine enamike intervjueeritavate normaalse liikumise tähenduselemendi alla. Kõige paremini suudab normaalsuse kriteeriumitele vastata autoga sõitmise praktika, vaid Tallinnas on veidi rohkem elujõudu ka teistel liikumispraktikatel. Erinevused tulenevad peamiselt kahe linna ülesehituse ja infrastruktuuri erinevustest: Tallinn on väiksem ning distantsid on lühemad, samuti on ajalooliselt olemas olnud ühistranspordiinfrastruktuur ning ka rattaga sõitmiseks ja kõndimiseks on võimalused loodud. Kansas City elanikud on aga juba harjunud sõitma autodega, osaliselt pikkade distantside tõttu (linn on väga laiali valgunud) ning teisalt ka seetõttu, et autoga sõitmist infrastruktuuri arendamisel prioritiseeritakse (pole loodud kogu linna ja selle äärealasid katvat ühistranspordi-, ratta- ja kõnniteedevõrgustikku, kuid on mugav infrastruktuur autoliiklusele). Käesolevas magistritöös sai kinnitust väide, et liikumist võib käsitleda siduspraktikana (Shove jt, 2015). Just väga pajud teised igapäevategevused on need, mis inimeste liikumisi tingivad ning liikumine on see, mis aitab teisi argipraktikaid ellu viia. Seetõttu on inimeste liikumisharjumuste muutmiseks vajalikud muutused ka teistes argitegevustes. Selle magistritöö üks originaalsetest panustest oli detailselt uurida erinevate liikumisviiside võimekust olla siduspraktika rollis ning millised erinevused selles osas kahes linnas valitsevad. Uurisin täpselt, kuhu peavad kahe linna elanikud liikuma (mis nende liikumisi tingivad) ning millised liikumisviisid suudavad neid kõige edukamalt nendesse paikadesse viia ja miks. Analüüsist selgus, et Kansas Citys suudab siduspraktikana funktsioneerida vaid autoga sõitmise praktika, kuid Tallinnas on siduspraktikate ring laiem. Vastavalt situatsioonile võib Tallinnas autoga sõitmine oma sidustamisvõimekuse ka kaotada, näiteks kui distantsid on lühikesed, kui on kesklinna minek või kui ühistranspordiga/rattaga minemine on kiirem. Kui Kansas Citys oli autoga sõitmise praktikal sidustamisvõimekus ka paljude lastega seotud tegevuste puhul (laste viimine nende jaoks vajalikesse kohtadesse), siis Tallinnas esines sedasorti sidustamist vähem – lapsed liikusid rohkem iseseisvalt. Siinne uurimistöö aitas mõista, kui paljude teiste igapäevaste tegevuste ning arusaamade, normide ja harjumustega liikumisvalikud seotud on. Sellest lähtuvalt võib väita, et indiviidide liikumispraktikate säästvamaks muutmiseks ei piisa üksikute indiviidide enda veenmisest, vaid vajalikud on muutused ühiskonnas, mõtteviisides, poliitilisel tasandil, normides jne. Liikumispraktikate muutmiseks võib alustada isegi teiste praktikate muutmisest, mis inimeste liikumisi tingivad. Näiteks võib kaaluda kodust töötamise praktika laialdasemat kasutuselevõttu või luua autoga tööle sõitvatele inimestele ebasoodne keskkond parkimiseks, mõjutades seeläbi neid alternatiivseid liikumisviise kasutama.

Description

Intervjuuude transkriptsioonid on ainult paberkandjal töö juures, lisatuna mälukaardil.

Keywords

Citation