Ennetuspoliitika analüüs doktriini vastutus kaitsta raamistikus
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Genotsiidide, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude lahendamine ja veelgi enam nende ära hoidmine on olnud osa rahvusvahelisest õigusest ÜRO loomise algusest saati. Vastutus kaitsta (R2P) doktriin, mis võeti vastu 2005. aastal, seadis oma eesmärgiks ennetada selliseid kuritegusid. Olenemata sellest, et doktriiniga liitusid kõik ÜRO liikmesriigid, ei ole doktriini ellu rakendamine osutunud kuigivõrd edukaks. Käesolevas bakalaureusetöös vaadeldakse R2P arenguprotsessi ja analüüsitakse, millised on olnud takistused doktriini maksimaalse edu saavutamisel. Peamiseks takistuseks on senini olnud normi vähene sidusus ja poliitilise kapitali puudumine rahvusvahelisel areenil, et suunata rohkemaid vahendeid parema ennetustegevuse elluviimiseks. Lisaks sellele on palju erimeelsust olnud varajaste ohumärkide ja nende pehmendamiseks sobivate meetme üle, ning kuigi tänaseks on ÜRO peasekretäri eestvedamisel loodud rohkem selgust, ei jõuta sõnadest õigeaegselt tegudeni.