Parteisüsteemide heitlikkus 40 Euroopa riigis vahemikus 1991-2019 ning selle seos tööpuudusega
Date
2019
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Parteisüsteemide heitlikkus (volatiilsus) on üks enim uuritud esindusdemokraatliku
poliitilise süsteemi (eba)stabiilsuse mõõdikuid riigiteadustes, olles kasutusel 1979. aastast.
Viimase ulatuslikuma uurimuse selle põhjal viisid 2007. aastal läbi Jan-Erik Lane ja Svante
Ersson 38 Euroopa riigi kohta vahemikus 1991-2006. Nad jõudsid selles kolme järelduseni.
1. Põhja- ja Lõuna-Euroopa parteisüsteemide heitlikkused on suuresti võrdsustunud, samas
kui Lääne- ja Ida-Euroopa näitajad erinevad suurel määral.
2. Kõige tugevamalt seletab erinevusi riikide inimarengutase.
3. Mida enam ühtlustub Euroopas sotsiaalmajanduslik arengutase, seda enam ühtlustub ka
Euroopa regioonide heitlikkus.
Käesolevas töös on uuritud samuti parteisüsteemi heitlikkust ja kõrvutatud seda
sotsiaalmajandusliku muutujaga, ent peale ajaraami pikendamise ja kogu heitlikkuse
andmestiku arvutamise 329 valimise kohta on laiendatud ka Euroopa riikide valimit 38-lt 40-
le, võttes vaatluse alla heitlikkuse kümnenditi, asendatud inimarenguindeks Rahvusvahelise
Tööorganisatsiooni arvutatud tööpuuduse näitajaga ning seostatud heitlikkust ja tööpuudust
Taagepera „loogilise“ „fikseeritud eksponentmudeliga ühes positiivses kvadrandis“.
Töös selgub, et Lane & Erssoni prognoos täitunud ning erinevalt eelmistest kümnenditest,
mil heitlikkuste pingereas sai pea eranditult tõmmata Ida- ja Lääne-Euroopa vahele
eraldusjoone, on 2010. aastatel näha (vähemalt keskväljal) „tõmblukuloogikat“ (nagu on
olnud tööpuuduse osas juba 1990. aastatest saati). Taagepera kriteeriumite rakendamisel
väljendub heitlikkuse ja tööpuuduse suhe võrrandina H=T0,7. Selle aluseeldused on aga
nõrgad ning R2 analoogi järgi on see kogunisti negatiivse seletusvõimega (erinevalt lihtsast
lineaarmudelist ja mudelist H= e-1*T0,3). Edaspidi oleks hea arvestada majandusliku
ebakindluse mõju puhul heitlikkusele ka teisi tegureid (näiteks indeksina) ning loogilise
mudeli nõudeid rakendada seal, kus need suurema tõenäosusega kehtiksid – parteisüsteemide
heitlikkuse ja killustatuse vahel.