| dc.description.abstract | Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida millised on Eesti inimeste uskumused ja hoiakud psüühikahäirete ja psüühikahäiretega inimeste suhtes ning kas ja kuidas mõjutavad uskumusi kokkupuude psüühikahäiretega inimestega, vanus ja haridustase. Töö kvalitatiivses osas selgus intervjuude käigus, et inimesed teavad psüühikahäirete põhjustena nimetada isiklikke läbielamisi ning eelsoodumust, nii psüühikahäiretega kokkupuutunud (N=6) kui mitte kokkupuutunud (N=5) peavad oluliseks taastumisel rääkimist psühholoogi või sõbraga, kuid ravimite olulisust koos toetavate teenustega nimetasid vaid psüühikahäiretega kokkupuutunud isikud. Intervjuudest ei selgunud kindlalt, kas inimesed teevad vahet psüühikahäirel ja vaimupuudel.
Uuringu teises osas vastasid veebipõhisele 30-st väitest koosnevale küsimustikule 171 inimest. Selgus, et psüühikahäiretega sageli või pidevalt kokkupuutuvate inimeste hoiakud olid positiivsemad, 35 aastaste ja vanemate hoiakud negatiivsemad kui nooremate inimeste hoiakud. Uskumus, et psüühikahäires on inimene ise süüdi, ennustab negatiivsemat hoiakut, madalama haridusega inimesed hindavad ravi ja psüühikahäirega toimetuleku võimalusi madalamalt. Uuringu kvalitatiivses osas selgus, et 87,1 % vastajatest eristavad vaimupuuet ja psüühikahäiret.
Kõige negatiivsemad hoiakud ilmnesid piirangute faktoris (M= 2,72), sotsiaalse distantsi ja märgistatuse faktoris olid hoiakud positiivsemad. Üldiselt oli kõigi vastajate hoiak psüühikahäirete ja psüühikahäiretega inimeste suhtes pigem positiivne (M = 2,51). | et |
