Õpetajate võimalused õpilaste meediapädevuse arendamiseks läbiva teema kaudu

Abstract

Tänapäeva maailmas, kus lapsed ja noored on suure osa ööpäevast meedia tarbijad ja taastootjad ning vajavad võimaluste rohkuses orienteerumiseks vilumust, on meediapädevus oluline. See asjaolu esitab väljakutse ka üldhariduskoolile. Et kooliharidus ei jääks pelgalt faktipõhiseks ning elukaugeks, lõimiti traditsioonilisse aineõppesse alates 1996. aastast nn läbivad teemad, arendamaks õpilastes erinevaid eluks vajaminevaid pädevusi. Riiklikku õppekavva on lülitatud ka meediapädevuse arendamisele orienteeritud teemad. Kõigis Eesti üldhariduskoolides rakendatakse III kooliastmes meediaõpetust läbiva teemana, seega tegeldakse meediapädevuse arendamisega mingis vormis igal pool, ent küsimus on, mil määral on kasutatavad praktikad õpilaste seisukohalt otstarbekad. Mitmed seni läbiviidud uuringud (Õpetajate ... 2008, Riikliku ... 2010) lubasid oletada, et õpetajate arusaam meediast pärineb uue meedia eelsest perioodist, mistõttu see ei pruugi õpilaste arusaamaga kattuda. Mida õpetajad oma ainetunni raames meediat läbiva teemana õpetades reaalselt teevad, seda uuritakse käesolevas magistritöös, mille uurimusküsimused on järgmised: 1) Kas ja mil viisil toetab meediaõpetus läbiva teemana III kooliastme õpilaste meediapädevust?; 2) Missugust metoodikat kasutavad õpetajad meediapädevuse arendamiseks? Empiiriline andmestik koguti ulatuslikuma uuringuprojekti (Riiklik ... 2010) raames, tunnivaatlus viidi läbi 12 üldhariduskooli III kooliastme ainetunnis. Vaatlusandmete analüüsi põhjal võib öelda, et eraldi ainena ei oleks meediaõpetus põhjendatud, kuid läbiva teema rakendamine nõuab õpetajatelt väga palju lisateadmisi. Meediaõpetuse tulemuslikkus sõltub konkreetsest õpetajast, õpetajad ei saa kujundada õpilaste meediapädevust, kui neil endil vastavad teadmised ja ka huvi ning valmisolek puudub. Selgub, et meediapädevuse arendamiseks peavad õpetajad silmas küllaltki erinevaid võimalusi. Samuti tuli uurimusest esile, et õpetajad edastavad klassile sageli topeltsõnumi: verbaalsel tasandil kuuleb õpilane üht, õpetaja hääletoon ja kehakeel lisab kuuldule sageli iroonia või mõne muu hoiaku (vt tabel 3). Võib öelda, et õpetajad käsitlevad meediat ühtse tervikuna, tegemata vahet kvaliteetmeedial ja tabloidil, rahvusringhäälingul ja erakanalitel. Õpetajatel pole kombeks ajakirjanduslikke tekste tunnis kasutades viidata autorile ja väljaandele (v.a ühes tunnis) ega märkida, millise ajakirjandusliku žanriga on tegemist. Ometi oleks see õpilaste meediapädevuse arendamise seisukohast oluline.