Tartu Ülikooli digitaalarhiiv ADA
ADA, Tartu Ülikooli digitaalarhiivi sisuks on peamiselt Tartu Ülikooli monograafiad, doktoritööd, üliõpilastööd, lõputööd, magistritööd, õppematerjalid, Tartu Ülikooli raamatukogus digiteeritud materjalid ning Tartu Ülikooli teadlaste isikuarhiivid. Digitaalarhiivis olevaid materjale hoitakse turvaliselt ja varustatakse püsilingiga. Teenuse haldamise ja arendamisega tegeleb Tartu Ülikooli raamatukogu.
Valdkonnad ADAs
Valige valdkond, et selle kogusid sirvida.
Dissertatsioonid al. 2004. MSc, PhD (ETD)
E-õppe materjalid
Tartu Ülikooli raamatukogu
Tartu Ülikooli muuseum
Humanitaarteadused ja kunstid
Loodus- ja täppisteadused
Meditsiiniteadused
Sotsiaalteadused
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Eesti Teadusagentuur ja teised asutused
Haridus- ja Teadusministeerium
Tartu Ülikooli kirjastus
Hiljutised sisestused
Investigating the properties of metal surfaces under high electric fields based on ab initio calculations
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-12-11) Wang, Ye; Zadin, Veronika, juhendaja; Aabloo, Alvo, juhendaja; Vlassov, Sergei, juhendaja; Kyritsakis, Andreas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kõrged elektriväljad mõjutavad märkimisväärselt metallpindade käitumist põhjustades keerukaid muutusi aatomite vahelistes interaktsioonides. See omakorda võib põhjustada erinevaid elektriväljast tingitud materjali pindade muutusi, sealhulgas pinnadifusioonile eelissuuna tekkimist ja elektriväljast tingitud pinna ümberstruktureerimist. Doktoritöö keskendus atomistlike simulatsioonimudelite väljatöötamisele, et uurida elektriväljast tingitud pinnadefektide tekkemehhanisme. Kõrgete elektriväljade rakendamisel erinevates tehnoloogiavaldkondades, nagu osakestekiirendeid või elektrivõrkude vaakumlülitid on oluliseks probleemiks vaakumkaare e. läbilöögi teke. Elektrivälja poolt põhjustatud difusiooniprotsesse peetakse üheks tõenäoliseks põhjuseks mis viib nanoskaalas defektide kasvuni. See omakorda viib lõpuks vaakumläbiöögini. Varasemad teooriad viitavad sellele, et aatomite difusioon metalli pinnal on suunatud tugevama elektrivälja poole. Töö käigus leidis hüpotees kinnitust kombineeritud molekulaardünaamika-tihedusfunktsionaali teooria meetodil läbi viidud analüüsides. Kvantitatiivsete vastavus saavutati täpsemate arvutustega kus elektrivälja ja pinna dünaamikat kirjeldatakse efektiivsete dipoolmomentide ja polariseeritavusega, kusjuures tõestasime, et hüperpolariseeritavuse mõjud on asjakohases elektrivälja väljavahemikus (<15 GV/m) tähtsusetud. Mudelitele võib leida kinnitust hiljutiste eksperimentaalsetest uuringutest elektrivälja põhjustatud pinnadefektide tekkimisest karbureeritud volframi (WC) näitel. Eksperiment demonstreeris 10% suurust emissioonivoolude kasvu materjali pinnal mis oli võimalik ainult difusioonist tingitud pinna restruktureerimise tõttu – eeldatav tavakäitumine olnuks 1% voolude kasv. Töö käigus selgitasime WC pinna struktuuri ning lõime aluse edasisteks detailseteks valideerimisuuringuteks.
Kaasaegse instrumentaalkontserdi mõtestamisest Erkki-Sven Tüüri „Magma” näitel – interpreedi vaade
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Rosin, Heigo; Kotta, Kerri, juhendaja
Töö „Kaasaegse instrumentaalkontserdi mõtestamisest Erkki-Sven Tüüri „Magma” näitel – interpreedi vaade” („Considerations on modern instrumental concerto using Erkki-Sven Tüür's „Magma” as an example – an interpreter's view”) on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist, mille uurimisvaldkond on kaasaegse muusika esitusprobleemid. Solisti töö instrumentaalkontserdi (või mistahes muusikateose) ettevalmistamisest esituseni võib jaotada tinglikult kolme faasi. Esimeses faasis tutvub interpreet materjaliga ja mõtestab selle enda jaoks. Teises faasis loob ta oma arusaamadele tuginedes esitusstrateegiad. Kolmandas faasis realiseerib ta need strateegiad konkreetseks esituseks. Klassikalis-romantilise teose või instrumentaalkontserdi puhul ei kujune esimene faas tavaliselt probleemiks, sest kogu muusikaharidus on üles ehitatud eesmärgil aidata interpreedil muusika struktuuri ja vormi mõista. Seetõttu jääb esimene faas tihtipeale märkamatuks, sest mõtestamistöö on „traditsiooni poolt” enamasti mingil määral juba tehtud. Kaasaegse instrumentaalkontserdi puhul, eriti teoste, mille kompositsiooniline esteetika lähtub Teise maailmasõja järgsest avangardismist ja selle mitmesugustest edasiarendustest, on olukord teistsugune. Hoolimata asjaolust, et nimetatud ajavahemikul loodud muusika analüüsimiseks ja esitamiseks on loodud erikursuseid, esineb erinevaid stiile niivõrd palju, et interpreet peab iga uue teose esitamisel alustama uue materjali mõtestamist sageli täiesti uuel viisil. Töö eesmärgiks on välja pakkuda üks võimalik viis kaasaegse instrumentaalkontserdi teksti mõtestada lähtuvalt eelkõige interpreedi (solisti) vajadustest. Sedalaadi mõtestamisviis hõlmab helilooja Erkki-Sven Tüüri koha määratlemist muusikaloos laiemalt, „Magma” partituurianalüüsi lähtuvalt löökpillisolisti partii suhtest tervikusse ehk selle funktsioonist, poolstruktureeritud intervjuusid eesmärgiga uurida, kuidas on teose helilooja ning teost esitanud interpreedid mõtestanud solisti funktsioone, ning üldiseid tähelepanekuid, kuidas solisti perspektiivist teost „Magma” mõtestada.
Mainitud interpreedivaade võib olla aluseks eelpool mainitud teose ettevalmistusprotsessi teisele ja kolmandale faasile, mida käesolevas töös ei käsitleta.
Drafting the VR play: exploring extended reality theater to propose a method for virtual reality playwriting
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2023) Falcon Araujo, Ana Victoria; Jõepera, Marion, juhendaja; Pesti, Madli, juhendaja
This dissertation is the first to propose a writing process and format for plays envisioned for Virtual Reality. Also known as VR, Virtual Reality is a computer-generated three-dimensional medium in which the audience may interact using commands and physical movement (Ryan 2015: 15). By devising a workflow and format for VR theater, this artistic research aims to aid playwrights and screenwriters to draft plays for the ever-advancing Virtual and Extended Reality (XR) mediums.
The methodology of this dissertation consists of a literature review, autoethnography, and practice as research. As part of exploring how to bring Virtual Reality elements onto the page, this research describes the development of a writers’ workshop, a practical handbook, an two Extended Reality (XR) plays with scenes set in 360° video and limited interactivity. This artistic research concludes by proposing a development process to write stories in a format denominated as VR play, which fulfills the function of a literary screenplay (Szczepanik 2013: 86) in a Virtual Reality or Extended Reality theater production. Therefore, the VR play marks the completion of the conception of the story and is the seminal source for production documents such as the director’s script, lighting floorplans, technical breakdown of interactions, mood boards, storyboards, narrative path design, axis mapping of actions, and others needed to stage a Virtual Reality play.
This dissertation evolves traditional stagewriting and screenwriting to devise a format for the ever-advancing Virtual and Extended Reality medium. By doing so, this artistic research enables storytellers unfamiliar with VR—but familiar with the writing conventions of theater and cinema—to grasp the narrative possibilities of Virtual Reality and find creative fulfillment by drafting stories for it.
Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Ecclesia, Vittoria; Sarapuu, Peeter, juhendaja; Siitan, Toomas, juhendaja
The thesis “Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances” (“Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu”) is part of a creative research doctoral project and it explores how practice and performance on modern clarinet are affected by the exploration of musical affordances on historical clarinet. The concept of affordances identifies the possibilities of action offered by an object to a subject interacting with it. The historical clarinet considered is a 13-keyed instrument, developed by the clarinettist and composer Iwan Müller at the beginning of the 19th Century. The instrument represented a major breakthrough in the history of the clarinet, influencing its contemporaries and the players to come. While the initial interest towards this topic sparked from its history, in this research project Müller’s clarinet is not used as a historical instrument. It is taken into a modern context, and explored in practice sessions alongside its modern relative following a hybrid methodology.
The practice process is organised following the principles of autobiographic design. This method, born in the field of human-computer interaction design, is used here as a support to organize a structured yet flexible series of practice sessions to explore the historical clarinet. The process is documented through a practical journal, which is then analysed following the principles of thematic analysis, identifying recurring relevant themes emerging in the practice. Finally, the whole process falls under an autoethnographic framework, to take into account the self of the researcher in the identification and later application of musical affordances. The process led to the identification of five main thematic areas encompassing different musical affordances of historical clarinet: technique, air and sound production, articulation, intonation, and interpretation and phrasing. In each area, the historical clarinet afforded different actions than the modern one, showing its potential as an individual instrument. The results showed how musical affordances could be applied in everyday practice, and how they influenced modern clarinet practice not only in its technical aspects but also more abstractly, in the mindset and approach to music. A similar process of exploration and experimentation could be followed on other instruments, breaking the boundaries of traditional practice on a broader level.
Восстановление советской власти и социалистические преобразования в Латвии в 1940-1941 гг.
(Tartu Riiklik Ülikool, 1974) Vorontsov, I.; Raid, Jaroslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Acute gastroenteritis hospitalizations in Estonia after implementation of universal mass vaccination against rotavirus
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024-12-09) Kõivumägi, Kadri; Lutsar, Irja, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Äge gastroenteriit (AGE) on globaalselt alla 5-aastaste laste hulgas viies peamine surmapõhjus, moodustades selles vanuserühmas 8,9% surmajuhtumitest. Alates 1990. aastast on Maailma Terviseorganisatsioon keskendunud AGE haiguskoormuse ja suremuse vähendamisele, mille oluliseks verstapostiks oli rotaviirusvaktsiini kasutuselevõtt 2006. aastal. 2024. aastaks oli 123 riiki, sealhulgas Eesti alates 2014. aasta juulist, lisanud vaktsiini oma riiklikusse vaktsineerimiskavasse.
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli kirjeldada haiglaravi vajava AGE epidemioloogiat 0-18 aastastel lastel Eestis enne (2007-2013) ja pärast (2015-2018) rotaviirusvaktsiini lisamist immuniseerimiskavasse.
Uuringu tulemused näitasid, et vaktsineerimisprogrammi rakendamisele järgnes rotaviiruse (RV) hooaegade aktiivsuse langus ning rotaviirusliku gastroenteriidi (RVGE) ja AGE hospitaliseerimise vähenemine vastavalt 55% (95% CI 53-57) ja 19% (95% CI 17–21).
Suurim efekt oli näha alla 1 ja 1-4 aastaste laste hulgas; AGE hospitaliseerimine vähenes vastavalt 31% (95% CI 27–35) ja 25% (95% CI 22–27) ning RVGE vastavalt 81% (95% CI 77–84) ja 55% (95% CI 52–58). Lisaks vähenes hospitaliseeritute haiguse raskusaste ja haiglaravi kestus. Sarnaselt teistele riikidele suurenes nororviirusliku ja adenoviirusliku gastroenteriidiga patsientide hospitaliseerimise määr, mis võib olla seotud viiruste aktiivsema levikuga teatud aastate järel, nagu nororviiruse puhul varasemalt on teada.
Uuringus teostatud viiruste genotüpiseerimine kinnitas, et Eestis ringlesid uuringuperioodil peamiselt samad rota- ja noroviiruse genotüübid kui mujal Euroopas, mis toetab ühtsete üle-euroopaliste vaktsineerimisprogrammide rakendamist ka tulevikus.
Tartu Üikooli üliõpilaskonna välissuhted 1920-1940
(Tartu Riiklik Ülikool, 1975) Vaino, Tiiu-Marika; Lõhmus, Marta, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Русский Балтийский флот в первую мировой войну
(Tartu Riiklik Ülikool, 1985) Žuravljov, Valeri; Eringson, Linda, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Läänemaa Eesti rahvusliku liikumise ajal (XIX sajandi 70-80-ndad aastad)
(Tartu Riiklik Ülikool, 1980) Raudkivi, Priit; Vahtre, Sulev, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Rahvastikuliikumine Sangaste kihelkonnas 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil (1782-1881)
(Tartu Riiklik Ülikool, 1987) Pirsko, Priit; Ligi, Herbert, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut